Ja ongi kaes see viimane postitus!

Tere koigile blogilugejatele. On kaes Detsember, joulukuu, ja oues on 25 kraadi, paike sarab korgel, meri on soe ja inimesed kannavad pakapiku mutse. Tuleb todeda, et moodunud on need meeletult kiired ajad, mil interneti joudmiseks polnud lootustki ja seetottu ka blogi uuendamine ei olnud reaalne. Aga nuud kui kaes on suvevaheaeg, otsustasin ka blogi kulastada ja seda siis viimast korda. Eelkoige seetottu, et Uus-Meremaal on alles jaanud ainult loetud paevad.

Viimati postitasin Septembris, seega ka uudised algavad sellest ajast. Oli tore naha, et ilmad muutusid meeldivamaks ja termomeeter uletas kahtekumment kraadi nii monigi kord. Seega kaes oli kevad, kevad mida alati jaan maletama korduvate jareltougete tottu, mis ei tundunudki loppevat. Ja kui oligi nii, et kolm paeva ei olnud maavarinatest jalgegi ja loota oli, et akki nuud on ka koik, leidis aset jarjekordne tugev maavarin, mis nii monigi kord asju umber kukutas. Kusjuures, minu toa seinal asetseb uks maal. Igal ohtul paigutasin ma maali sirgelt ja hommikul ules argates muigasin muhedalt nahes, et maal on jalle viltu varistatud. Ei votnud kaua kuni andsin alla ja otsustasin maali mitte liigutada kuni need varinad on loppenud. Aga egas siis ei saa ju lasta nendel maavarinatel elu ara rikkuda. Seega otsustasin reisima minna. Esimene sihtkoht oli Wellington, Uus-Meremaa pealinn. Koos sopradega asusime teele lennukiga. Uskumatult ilus vaade lounasaarele saatis meid kogu teekonna jooksul ja siis jarsku hakkasime maanduma mere kohal. Maad ei olnud kuskil naha, ainult meri. Motteist kais labi, et nuud ongi vist koik. Kuid suureks kergenduseks ilmus ei kusagilt mere peale maandumisrada. Laks onneks, pomisesin omaette.
Wellington on iseenesest vagagi uhke linn. Hoopis teistsugune kui Christchurch. Korged ja modernsed ehitised igalpool ja siis veel ka moned vanaaegsed kultuurivaartused. Ja muidugi veel fakt, et kogu linn asetseb pohiliselt magede otsas. Mistottu tuligi jargnevatel paevadel pidevalt kungastest ules alla ronida et punktist A punkti B jouda. Kogu see turnimine oli taidetud pidevate lukkus korvadega. Ma ju pole eriline magimees ja iga vaiksemgi kungas suudab mu korvad lukku panna.
Wellingtonis onnestus ka Uus-Meremaa sumfoonia orkestrit naha, sest puhtjuhuslikult sattusime rahvusmuuseumisse, kui orkester seal mangis. Kova konkurent ERSO'le.
Igaljuhul, Wellington oli fantastiline: ilusad rannad, silmipimestav vaade magedele, uhked ehitised, fantastiline ooelu ja super bussisusteem. Siinkohal peangi vajalikuks mainida Wellingtoni bussisusteemi. On olemas voimalus osta kaart, kuhu laed raha peale, mis pole mingi maailmaime. Mis minu silmis on aga fantastika, on fakt, et bussile peale tulles lased kaardi vastu aparaati (mis hakkab siis aega lugema). Bussilt lahkudes kaarti uuesti aparaadile naidates loob aja kinni ja siis vastavalt sellele, kui kaua bussis olid, maksad ka vastava summa. Seega luhikeste otsade eest vahem raha kui pikemate. Vot nii on siin lood.

Usna pea parast Wellingtoni reisi asusin matkama magedesse. Ma usun, et koik on juba kuulnud kordi ja kordi, kui fantastiline on Uus-Meremaa loodus ja sellest voibolla ka tudinenud, aga tegu on lihtsalt millegi nii vaimustavaga, et muud moodi kui seda korrates kohe kuidagi ei saa. Seega: loodus umberringi oli silmipimestav. Mooda maeseljakuid ja kuristikke ronides oli uhke tunne. Ja kohalike loomi ja linde oli tore vaadata. Parast kuue tunnist kondimist joudsime esimese onnini, kus ka oobisime. Jargmisel paeval otsustasime ronima minna. Monekumne meetri korguselt tuhande kaheksasaja meetrini on tukk tood, eriti kui sa oled parit Eestimaalt, kus onneks voi onnetuseks pole magedega just eriti kiita. Mae tippu joudmine oli midagi totaalselt teistsugust. Vaimustav tunne. Vasimus raskete kottide kandmisest oli kadunud ja silmad sarasid. Lumevaip kattis kogu maetippu, paike saras korgel ja umberingi vois naha sadade kilomeetrite kaugusele. Mae tipus kupsetasime vahukomme ja nautisime vaadet. Ja siis tuli aeg mil pidima tagasi laskuma. Oi jah ... olles usnagi vasinud ronimisest kulges tagasi minek aeglaselt, isegi kui teekond allamage oli kergem. Joudes tagasi onni, saabus peagi oo. Jargneval paeval jatkus meie teekond labi maeorgude ja ule kungaste jargmise onnini, kus tutvusime kohaliku papagoiga. Esimene mulje temast ei olnud sugugi meeldiv, sest ta pani lendu koos sobra sokiga. Seejarel suutis ta minu supikausiga ajama panna. Parast pikka jahiretke saime siiski aukus soki ja molkis supikausi tagasi. Oo veetsime onnis ja hommikul asusime liikuma. Teekonna keskel sattusime vaimustavate koskede alla ja otsustasime ujuma minna. Mitte just eriti tark tegu, arvestades seda, et kogu vesi oli parit mae tippudest, kus lund oli veel kullaga. Uhesonaga: jaheda voitu oli. Ei lainud kaua kuni olime tagasi tsivilisatsioonis. Ja oligi Septembri kuu loppenud.

Oktoobri kuu algas ja loppes muusika vaimus. Pidevad proovid linna tahtedebandiga ja kontsertid igasugu kohalike orkestritega. Lisaks sellele alustasin ka oma kortsimuusiku karjaari. Uhest pubist teise saksofoniga. Ei tea kas just fanne kogusin, aga inimestele muusika vast istus, sest keegi vaga valjult ja palju ei vilistanud.
Ei saa jatta mainimata, et Big Bandi festivali raames olid Christchurchis maailmatuntud jazz muusikud. Onnestus mulgi nendega tutvuda. Naiteks sain ma eratunni saksofoniga Bob Sheppard'i kaest, kes on uks praeguse aja parimaid tenorsaksofoni mangijaid ja manginud koos selliste nimedega nagu Herbie Hancock ja Stewie Wonder. Hiljem onnestus ka tema ja Bill Cunliffe'ga pubis jam sessionil mangida, kus tagasiside oli usnagi positiivne.

November see eest aga moodus oppimise saatel. Katte oli joudmas koolilopp ja eksamiperiood. Sopru nagingi ainult koolis, sest vaba aeg kulus kas oppimisele voi magamisele. Loodetavasti peegeldub see oppimine ka tulemustes. Seda aga ei saa ma teada enne Jaanuarit, kui riigieksami tulemused avaldatakse.
Ja muidugi, Novembris oli veel ka kooli auhinna gaala. Ja puhtjuhuslikult onnestus ka minul moni auhind ules korjata. Nimelt sain akadeemilise eksellentsi, ehk siis parima opilase, auhinna fuusikas, bioloogias ja geograafias. Lisaks sain eripreemia muusikas. Ja muidugi veel parima rahvusvahelise opilase auhind, mille jarel peeti minust kogu kooli ees kolmeminutiline kone. Uhke vark.

Ja usu voi ara usu, kaes on suvevaheaeg. 25 kraadi, paike ja soe meri ei viita kohe kuidagi jouludele, aga tosiasi on see, et varsti on kaes ka joulud. Ja paljude roomuks naasen ma Eestisse enne joule. Nimelt koikide plaanide korda minemisel astun Eestimaa pinnale 16ndal Detsembril.
Ja nuud ka vaike kokkuvote.
Uus-Meremaa ... mul ei jatku sonu selle fantastilise paradiisisaare kirjeldamiseks. Tosi, ka Uus-Meremaal on omad miinused, kuid see on paratamatus koige puhul. Tuleb lihtsalt osata nendest miinustest mooda vaadata ja positiivsest maksimum votta. Tehke seda ka Eestimaal ja uskuge mind, elu tundub kohe parem.
Aga jah, olnud meeletu, unustamatu kogemus, midagi totaalselt teistsugust. Inimesed siin on teistsugused, nii iseloomult kui valimuselt. Enam rahvusvahelisem soprusseltskond kui mul on, ei saagi vist olla, sest sopru on mul absoluutselt koikidest maailmajagudest. Ja toit on teistsugusem. Kui aus olla ( va. aasia toidud) siis toit siin pole minu jaoks suurem asi, aga ometi olen suutnud ellu jaada. Ka ilm on teistsugune. Kange tahtmine on oelda, et muru on rohelisem ja taevas sinisem, aga kas see on minu enda kujutlusvoime voi mitte, seda ei oskagi oelda. Aga kui tahate teada, siis tulge isegi Uus-Meremaale, sest uks asi on kindel, tegemist on unustamatu kogemusega.

Ja siinkohal soovin oelda suur aitah koigile blogilugejatale, kelle jaoks ma seda blogi olen kritseldanud. On tore teada, et teile pakub huvi, mida uks Turilt parit noormees kogeb maailma rannates. Loodan, et kui teil seal Eestimaal parasjagu paikest ei paista, siis minu kogemus toob natukenegi paikest teie ellu. Olge tublid! Ja kohtume Eestis.

NB! Orkestrid ja ansamblid, kui teil on vaja uhte blondi saksofoni mangjat, kes vahel ka mone soolo mangib, andke aga teada!

Ei mingi maavarin nuud Eesti mehest kull jagu saa!

Tervitusi lugupeetud lugejaskonnale ja muidumeestele. Oleks vast tarvis mainida, et Christchurchi tabas 7.1 magnituudiga maavarin. Ometi olen siin ja uuendan oma blogi, mis on vast hea uudis. Kuid seekordset blogipostitust alustan siiski tukk maad positiivsema noodiga.
Nimelt on mind, Johannes Karpenderi, valitud saksofoni mangima Christhchurch Youth Jazz Orchestra'sse, mis on siis linna noorte tahtede big band, kuhu saavad ainult parimad. Suure ullatusena olen ka mina nende seas. Big bandi hakkavad juhendama Uus-Meremaal tunnustatud jazz muusikud ja oktoobris toimuva lounasaare jazz festivali eel saame tunde USA'st Uus-Meremaale tulevate tuntud jazz muusikute kaest. Muusikast veel nii palju, et lugude lindistamine lukkus maavarina tottu veidi edasi.

Moned nadalad tagasi asusin magesid vallutama. Nimelt kaisin rohkem kui 1600 meetri korgusel suusatamas. Vaimustav kogemus. Parast tunni ajalist oppetundi lasti mind jarsematest nolvadest alla suusatama. Adrenaliini tase laes ja laskusingi alla radadest, mis ei ole sugugi laugemad kui laskumised, mida voib naha telekast slaalomite ajal. Otsustasin ka kungastest ule huppata ja tulemuseks olid nii 5 kui ka 10 meetrised hupped. Kusjuures, koige pikema lennu ajal vedas suusk alt ja kukkus maha ohus. Seega tuli maanduda uhel jalal. Ilmselge ime labi jain pooleldi kukakil asendis pusti pusima, kuid oh seda imestust kui nagin enda ees kuristikku. Teadagi, et uhe suusaga hoo mahasaamine on omaette kunst, seega kukutasin ennast umber ja jain moned meetrid enne aart pidama. Kerge ohe ja naasesin laskuma. Ja nii moodus minu esimene suusakogemus Uus-Meremaal.

Ja nuud siis viimaste paevade tippsundmuse juurde. Nimelt laupaeva varahommikul kell 4.35 tabas Christchurchi 7.1 magnituudine maavarin. Olin just Reedel ohtul oma sopra kulastanud ja otsustanud seal oobida. Seega magasin tema majas, teisel korrusel. Uni oli nagu ikka, sugav ja rahulik. Seda kull ainult momendini, mil kuulsin tundmatut murinat ja larmi. Hetk hiljem tegi minu voodi ligi poolemeetrise huppe vastu seina ja maja hakkas meeletult liikuma. Voodijalad ragisesid, asjad kolisesid ja kilisesid. Esimene mote oli, et vast Venemaa pommitab. Kuid mone sekundi moodudes joudis kohale, et tegu on maavarinaga. Ja sugugi mitte vaikese maavarinaga. Ligi 30 sekundit liikus nii minu voodi kui ka maja kordagi seiskumata. Jargnes vaikus. Minu sobra vend oli ukseavasse jooksnud ja kutsus mindki sinna. Minu sober aga poonas rahus edasi nagu poleks miskit juhtunud. Laks vaid minut mooda kuni maja hakkas liikuma, just nagu ennemgi, voi veidike rahulikumalt. Ja siis jalle ja jalle kuni lopuks varinad harvenesid. Otsustasime majas ringi vaadata ja ime labi ei olnud palju asju umber kukkunud. Istusime raadio taha ja otsisime raadiojaami, kuid enamust neist ei toodanud ja need mis tootasid mangisid vaid muusikat. Moodus pool tundi ja esimene raadiojaam oli uudiseid jagama hakanud. Oeldi, et linnast 30 km kaugusel oli aset leidnud maavarin magnituudiga 7.1 mida oli tuntud nii lounasaare lounaotsas kui pohjasaare alumises osas. Tol momendil ei olnud kellelgi aimu, kas ja kui suur oli kahju. Iga mooduva minutiga tuli uusi uudiseid, et enamus linnast on veeta ja elektrita ja kesklinnas on mitmeid maju kokku kukkunud. Olin ilmselgelt mures oma host-kodu parast, eriti seetottu et host-vanemad olid ara matkamas ja maja oli tuhi. Paevavalguse saabudes otsustasin kodupoole kondima hakata. Vaade umberringi oli jahmatav. Teedes poole meetrised augud ja praod. Majadel korstnad kuljest kukkunud ja igalpool miskit savi, vedela tsemendi voi muda sarnast. Siin-seal olid majade katused alt vedanud ja sisse kukkunud ja monel pool ka aknad purunenud. Koju joudes tabas mind aga suur kergendustunne, kui nagin, et maja oli veel alles. Moned praod laes, hunnik umberkukkunud asju ja uksikud katusekivid murul. Aga vorreldes paljude teistega on meie maja usna heas seisus. Ja alles moni minut parast koju joudmist tabas jarjekordne jareltouge. Tunne nagu oleks keegi rongiga sinu majja soitnud. Elektri, telefoni ja vee puudumise tottu naasesin sobra poole, kus imekombel elekter alles oli. Ulejaanud laupaev moodus enamjaolt teleka taga uudiseid vaadates jareltougete saatel voi siis vaikselt tanavatel kahju uudistades. Ohtul voodisse minnes aga ei saanud loota heale unele, sest jareltoukeid tuli loputult. Omamoodi lobus ja huvitav kogemus aga kahtluseta vasitav.
Nuudseks on jareltoukeid toimunud ule saja. Vesi on 80% majadest taastatud, kuid see on joogikolbmatu. Joogivesi ja kanalisatsiooni vesi on segunenud ja selle joomise tulemusena on paarkummend inimest haiglasse sattunud. Siin seal tanavatel voib ka vee lekkeid naha. Elekter on taastatud pea koigil, valja arvatud kesklinnal ja muidugi rajoonides, kus majadest ei ole enam suurt midagi alles. Kesklinn on suletud kuna paljud majad on ohtlikus olukorras ja voivad iga hetk kokku kukkuda. Sadu maju on taiesti elamiskolbmatud, enamus busse ei toota ja mis pohiline, kooli pole kuni esmaspaevani. Ehk siis omamoodi sundpuhkus. Ilmataat on aga sobralik olnud ja viimastel paevadel on oues temperatuur pidevalt kahekumne kraadi ligi olnud. Valja arvatud eile, kui meid tabasid tormituuled (puhanguti 40m/s), mis omakorda kahjustas maju, ja veel ka orn vihm.

Aga mis pohiline, olen elus ja terve ja uue kogemuse vorra rikkam. Olge siis ikka tublid edasi!

Hey bro!

Tere,

On moodunud vast liialtki kaua viimasest blogi postitusest, aga mis parata. Elu on olnud rohkemgi kui kiire voitu ja neil uksikutel momentidel, mil midagi tarka teha pole olnud, olen pigem hinge tommanud kui blogi uuendanud. Aga siin ma nuud olen.
Niisiis, koolielu. Punkte juba ule 50ne, seega polegi enam nii kaugel see ihaldatud 80 punkti. Akadeemilise poole pealt tasuks ka mainida, et kodutoo hulk on suurenenud ja labitav materjal tunduvalt raskemaks lainud. Aga eks see ole ikka nii teise poolaasta alguses.
Kool kooliks. Muusika on olnud viimaste nadalate pohiteema. Juuni kuu lopust saadik on bandi proove olnud pea igal parastlounal. Isegi talvevahel tulime mitmel korral kooli et harjutada. Esmalt CPIT Jazz Quest konkurssi jaoks, mis on pohimotteliselt Christchurchi koolide jazz konkurs ja seejarel lounasaare noorte Jazz konkursiks. Parast tunde ja tunde proove saabus esimene konkurs. Konkursist vottis osa ligi 30 bandi, mis jagunesid kahte kategooriasse : combo ja big band. Kuna prooviajast oli puudust tulnud, votsime osa ainult combo voistlusest. Band polnud paha, kuid arenemisruumi oli kullaga. Ka tulemus naitas seda, sest kohaks oli 5s-6s. Ometi saime ulimalt positiivset tagasisidet ja usnagi mitmed pillimehed tulid minu katt suruma ja utlema kui hasti mangisin. Vottis kohe muigama.
Moodusid moned uksikud paevad kuni joudis kohale, et lounasaare konkurss on vaid kahe nadala parast. Algasid loputud harjutamissessioonid. Nende kahe nadala laeks jai 6 tundi puhast harjutamist ja seejarel 3 tundi bandi proovi. Kusjuures, sellest 6st tunnist ligi viis kulusid ainult uhe loo harjutamiseks. Koige mannetum harjutamine kestis aga koigest 3 voi 4 tundi. Aeg moodus justkui linnulennul ja kaes oligi arasoidu paev. Parast 5 tunnist autosoitu joudsime Blenheim'i, mis asub usna lounasaare tipus. Jarjekordselt silmipimestav loodus ja selle talve kohta ka ullatavalt paikeseline ilm.
Minu ja minu bandikaaslaste elu jargneval 6-l paeval moodus eramajas muusika vaimus. Proovid hommikul, parastlounal ja ohtul kui voimalik. Ja tagatipuks unetud ood. Aga mis enamat oodata saad kui elad uhe katuse all 8 saamoalase, 1 maoori, 1 filipiini ja 1 eurooplasega. Kuid proovid ei olnud koik. Iga paev oli vahemalt kaks esinemist. Kas siis veinikeldrites, baarides, pubides voi koolides. Ja korra ka lennuvae baasis. Siinkohal tasub mainida, et rahvas jumaldas meid. Tuli tihti ette, et parast veinikeldris mangimist tousis kuulajaskond pusti ja hakkas loputult plaksutama ja ergutama. Muidugi tagasiside lennuvae baasis ja baarides oli uletamatu. Inimesed tantsid, plaksutasid ja karjusid loputult. Oli omamoodi kahju, et kohtunike ees mangides oli saal tuhi … pole meie trumpkaart tuhjale saalile mangida. Aga sellegipoolest laks koik vagagi hasti.
Kuid see reis ei olnud ainult lust ja lillepidu. Juba teisel paeval mangis meie ainuke trompeti mangija oma huule lohki, nii et verest ei olnud puudust kuskil. Ja ometi ei lopetanud noormees harjutamist ja mangimist esinemistel. Seejarel suutsin mina kulma saada. Valus kurk ja voolav nina pole just koige parem kombinatsioon saksofooni mangimiseks. Ja siis suutis meie sopransaksofoni mangija oma huulele suure villi saada. Moodus veel uks paev ja trompeti mangija jai tosiselt haigeks, nii et ta pidi moningad ohtused mangud vahele jatma. Ja muidugi veel vasimus unetutest oodest, lopututest proovidest ja murest tervise ule. Aga tulemus oli vaeva vaart.

Siinkohal tuleb mainida, et noorte bandide tase on uskumatult korge. Pole mina elu sees uhes riigis nainud nii palju andekaid ja geniaalseid muusikuid. Blenheim'is oli kohal lounasaare 15 parimat bandi. Koige nigelam bandki oleks Eestis vagagi arvestatav, raakimata parimatest bandidest.
Igaljuhul, valja anti esikoht, teine koht ja kaks kuld auhinda, moned hobeauhinnad ja ulejaanud pidid leppima pronksidega.
Meie suureks ullatuseks sai meie big band hobeauhinna. Eelnevate aastate parim on olnud pronks. Kuid see polnud veel koik. Meie Combo sai kuldauhinna, mis tahendas et meie olime lounasaare kolmandad. Loputu room ja kergendus. Olime meie ju koige vaiksem kool ja ka koige vaesem kool konkurensis. Opilasi meil 600 kanti, teistel koolidel tublisti ule 2 tuhande. Tagatipuks sai meie laulja parima vokalisti autasu ja meie trummar parima trummari auhinna. Ja lisaks sai meie trummar stipendiumi Uus-Meremaa parimasse muusikaakadeemiasse. Fantastika!
Koige tipuks valiti meid ja veel kahte bandi gaalaohtul mangima. Kontsert 500 inimese ees oli toeline korghetk. ( Kusjuures, meist kirjutati ka ajalehes, kui koige meeltlahutavamast bandist).

Lahinadalatel lopetame minu loo lindistamise ja seejarel saab muusikast veidike ka kosuda.
Ah ja reedel lahen magedesse suusatama ja Septembri alguses on plaanis Wellingtoni minna.


Igaljuhul, koike head teile!

Tere koik see pere

Tervitusi koigile kaaskodanikele ja muidumeestele Eestimaal. Pean todema, et moodunud on usnagi kaua mu viimasest postitusest, kuid juhtub ikka, et moningad asjad lihtsalt ununevad. Niisiis, mis huvitavat on mu elus toimunud?

Ulemoodunud nadalavahetus moodus jahivaimus. Hommikul kella kolmest sai ules argatud, soojad riided selga pandud ja traditsiooniline beekon ja muna soodud. Seejarel hupati maasturisse ja sellega edasi teiste jahimeeste juurde. Vaikne hommikune tutvumine ja arutlus ning asusimegi teele jahipaiga poole. Parast tunniajalist autosoitu joudsime aga esimese takistuseni. Tee korval seisis mark, rift suletud. Otsustasime siiski vaadata kuidas joe seisukord on. Meie onneks olid tingimused piisavalt head maasturiga labimiseks. Ei lainudki kaua kuni olime kohal jahipaigas. Kuna siis oli veel kottpime, olime sunnitud aega veetma kuni varajase hommikuvalguseni. Relvad valmis ja koerad roomsad, asusimegi faasaneid ja vutte jahtima. Koertega mehed jagunesid laiali tihedas vosas ja mina koos uhe teise jahimehega jain mooda joekallast kondima. Peaks mainima, et usna jahedavoitu oli joes kondida, kui ohu temperatuur oli 0 kanti ja ega vee omagi sellest palju erinenud. Igal juhul, parast monekumne minuti moodumist kostusid esimesed paugud ja esimene vutt oldi katte saadud. Ja nii siis moodus hommikupoolik, kondides mooda joekallast ja oodates linde, kes poosastes valja aetud. Lounaks oli paike korgel taevas ja ilm soojavoitu, kuigi tuleb todeda, et varasemad vees jalutamised olid varbad ara jaatanud ja neid ei tundnud ma enne ohtut kodus voodisse hupates. Parast lounapausi liitusin ma aga uhe koeraomanikuga ja alles siis nagin ma oiget faasani jahti. Meeletult tihedas aukude ja kraavidega vosas koera jargi lippamine vottis vohmale kull. Lisaks veel koik okkalised poosad ja puud, mis votsid vahel isegi vere valja. Peale raske rabamise labi vosa tuli jargida ka koiki ohutusnoudeid, seda eelkoige, et molemad faasan ja vutt lendavad just just sinu pea kohal. Seega tuleb alati teada, kus teised jahimehed on, sest labi vosa neid naha ei onnestu. Lisaks sellele on tegu aarmiselt kiirete lindudega, kes huppavad poosast valja ainult moneks sekundiks ja siis laskuvad tagasi vossa ja panevad jooksu. Ja koige lopuks, lasta tohib ainult isasfaasanit. Emasfaasani surmamine tahendaks aga mitmesajatuhande kroonist trahvi voi siis kuni pooleaastast vangistust. Vot nii. Aga olenemata koigest eelnevast, onnestus meil usnagi pea saada katte ka uks faasan. Naha saime aga hunnikus faasaneid ja vutte, lihtsalt pihta saamisega polnud alati onne.
Ja nii moodus esimene paev jahil. Ohtu pimeduse saabudes soitsime koju ja huppasime teki alla. Ja jargmine paev saadi ules toustud ei minutitki hiljem kui kell 3 hommikul. Jargides eelmise paeva rutiini asusime teele jargmise jahipaiga poole. Seegi kord joudsime sildini, rift suletud. Seekord ei tundunud jogi sugugi ohutu ja otsustasime paevavalguseni oodata. Esimeste valguskiirte saabudes moistsime, et jogi pole sugugi nii sugav kui esmalt arvasime. Ometi oli tegu usna pehme joepohjaga ja seda labides tuli olla eriti ettevaatlik, et maastur kinni ei jaaks. Onneks laks koik onneks ja usna pea joudsime jahipaika. Kuna eelneval paeval olid koik jahimehed rahule jaanud minu tegevusega, usaldati seekord ka minule relv. Pool-automaat pumppuss. Just selline nagu filmides. Lisaks sellele muretsesin ma eelneval paeval uhe paeva jahiloa. Igal juhul, algas jarjekordne jaht. See kord alustasin ma aga kohe tihnikus, kuid ilma koerata. Mainin jarjekordselt, et ega see jaht mingi lust ja lillepidu nuud kull ei ole. Koigest tunni aja moodudes huppas poosast valja esimene lind. Relv laetud, ohutuslukk maha voetud ja tuld. Oma kogenematuses suutsin muidugi mooda lasta. Ja siis moni sekund hiljem hoikas hostisa, et tegu oli emasega. Moned paevad hiljem mainis host-isa, et oli kohe nainud et tegu emasega, aga kuna too oli laskeulatusest valjas, otsustas host-isa mul lasta tulistada. Sest tihti on just eksimus koige parem oppetund. Paeva moodudes tuli todeda, et kasu oli sellest kull, sest teinegi emane huppas minu ees poosastest valja ja oli kullaltki lahedal. Kuid kuna enne olin olnud lahedal emase laskmisele, panin rohkem tahelepanu linnu tuvastamisele. Tegu oli emasega ja lask jai laskmata.
Keskpaeva paiku kohtusin ka vuttidega. 5 tukki vuristasid minu eest labi nii kiiresti, et joudsin vaevu vaevu relva nende poole suunata kui nad juba tagasi poosastesse laskusid. Ja nii moodus parastlouna. Otsustasime paeva varakult lopetada, sest ilm ei olnud sugugi meeldiv. Vihma sadas kovasti ja kuna tagasiteel tuli joge uletada, ei olnud just koige turvalisem joel kasvada lasta. Siin Uus-Meremaal piisab vaid monest tunnist, et joe maht kahekordistuks.
Viimasel jahipaeval otsustasime aga pardijahile minna. Seda vaid siiski moneks tunniks, sest seljataga oli pikk ja raske faasanijaht. Partidega oli lugu nii, et kui meie otsustasime teha vetsu pausi, tulid pardid ja nagid meid. Ja tulemuseks oli tuhi jahisaagi kott.

Nii palju siis jahist. Koolis laheb hasti, sain hiljuti katte kooli poolaasta raporti ja tuleb todeda, et nii uhket raportit pole ammu nainud. Koik on puha perfektne.
Ja muusikaelu edeneb hasti. Vahepeal on toimunud mitmed kontsertid ja tagasiside on alati olnud udini positiivne. Lisaks sellele alustasin ma oma tanavamuusiku karjaari. Teenistus on vagagi kobe, keskmiselt 180 krooni tunnis. Vot.
Olen tihti moelnud, et koik on kohe kuidagi liiga hasti lainud. Seekord aga sain ka negatiivse kogemuse vorra rikkamaks. Nimelt neljapaeviti kain ujumas ja ulemoodunud neljapaeval varastati ujula riietusruumist tossud ara. Mis omakorda tahendas, et koju tuli lipata paljajalu. Ju siis saingi kulma ja nadalavahetusel jain haigeks. Haigusest pole siiamaani lahti saanud ... Aga see polnud koik. Jargmisel paeval varastati koolikotist mobla ara. Aga eks ikka juhtub. Elu laheb edasi.

See on siis momendil koik. Koike head ja paremat teile!

Aloha!

Tervitusi koikidele kaasmaalastele 7 maa ja mere tagant. On moodunud pea kuu aega viimasest postitusest, kuid seda seetottu, et teha on olnud palju ja blogi uuendamine taiesti unarusse vajunud. Kuid siin ma nuud olen, oma kiviaegse arvuti taga, ja kirjutan.
Kaes on mai kuu, mis meenutab mulle kangesti augustit voi sooja septembrit Eestimaal, ja elu edeneb hasti. Nende kuude jooksul, mille ma olen siin veetnud, on valja kujunenud omad harjumused ja traditsioonid. Elu on paika loksunud ja rahulolu on suur. Sopru on siiamaani vagagi palju, kuid nuudseks on tekkinud ka vaga haid sopru, kelle eest huppaks kasvoi kuuli ette. Tegelikult kui nuud ikka paris aus olla, siis kuuli ette just ei huppaks, aga vast saate aru mida ma motlen. Esmaspaevad mooduvad mul jalgpalli vaimus, ulejaanud argipaevad kooli ja muusikavaimus. Nadalavahetused aga soprade voi siis hostperega.
Eelmisel nadalavahetusel algas pardilaskmishooaeg, millega minagi oleksin liitunud, kui mul olemas oleks piisav varustus. See-eest aga saab nuud igal teisel nadalavahetusel oodata pardirooga, sest host-isa toob koju jahisaaki. Naiteks moodunud puhapaeval leidis tee meie koduni 6 parti, uks metshani ja uks janes. Host-isa abiga oppisin pardilt liha lahti loikama ja janest nulgima. Pole just koige meeldivam tegevus, aga samas omaette kogemus. Seejarel randab liha Shane venna juurde, kes oskab kupsetada suureparast pardiliha. Kusjuures, suveniiriks sain janese saba.
Kolmapaeval asusin aga Kaikoura poole teele, koolireisile geograafia klassiga. Sinna soitsime kahe kooli autobussiga ja uhe opetaja autoga. Teekond Kaikourasse oli fantastiliselt ilus nagu kogu Uus-Meremaa. Enamus teekonnast moodus magedes magiteedel, mille korval asusid tuhanded lambad. Ei moista mina, kuidas lambad nii korgele ronida saavad ilma alla kukkumata. Igaljuhul, parast monetunnist soitu joudsime mereaarde. Uhelpool asusid kaljud, teiselpool rand, mis oli kaetud sadade hulgetega. Ja usna pea olimegi kohal. Esmalt kaisime rannas, kogusime veidi andmeid ja seejarel randasime magedesse, kus ronisime vahemalt tuhande meetri korgusele. Sealt avanes suureparane vaade nii ookeanile kui umbritsevatele magedele. Kui katte ei oleks joudnud ohtu, oleksime vast veelgi korgemale lainud. Igaljuhul, naasesime oobimispaika (mis asus merest 20ne meetri kaugusel) ja ohtu/oo moodus nagu ikka laagrites, pikema uneta.
Hommikul argates otsustasin suplema minna. Rand oli usna kivine ja vesi polnud just koige soojem, kuid ei midagi hullu. Samas koik kohalikud arvasid, et ma puhta segane, et talvel varahommikul ujumas kain. Muigasin omaette ja asusin randa andmeid koguma. Seejarel algas meie niioelda turismireis. Kulastasime vanaaegset vaalapuudmis jaama ja kaisime kolmetunnisel jalutuskaigul magedes. Jarjekordselt, silmipimestavalt ilus loodus. Ja muidugi oli igalpool lambaid ja monelpool ka lehmi. Neljapaeva ohtul otsustas aga rohkem inimesi ujuma minna. Mina, kes olen harjunud liivarandadega, jooksin suure hooga vette ja sukeldusin. Tulemuseks olid mitmed mitmed loikehaavad jalal ja hunnik verd. Aga jain elama.
Reede oli viimane paev Kaikouras. Hommikul kulastasime hulgete lemmikpaika, kus ma peaaegu et astusin uhe hulge peale, sest pidasin teda kiviks. Pole just tark tegu, sest too huljes sai minu pihta vagagi kurjaks ja hakkas moirgama. Korra tundus isegi, et hakkab mind taga ajama. Aga laks onneks ja paasesin jarjekordselt eluga.
Edasi kogusime viimased andmed ranna ja lainete kohta ning seejarel asusime kodupoole teele. Poolel teel tegime ka vaikese peatuse tuntud rannas. Kaljud, palmid, liivarand ja soe meri. Uhesonaga, super.

Ja see on siis momendil koik! Edu teile seal kaugel kaugel.

Ja ongi kaes esimene koolivahaeg

Tervitusi koigile blogilugejatele. Loodan, et ilm sealmail on paikesepaisteline ja soe nagu siingi tana. On moodunud usnagi tukk aega mu viimasest blogipostitusest ja seega on toenaoline, et mul on ununenud nii monigi huvitav asi. Aga see selleks.
Viimased kolm paeva pole ma marganud uhtegi pilve, seal uleval on vaid see piltselge helesinine taevas ja soe paike. Ometi on tunda, et sugis on kaes ja aeg liigub talve poole, sest hommikud on vahetevahel usnagi jahedad ja eelnevate nadalate jooksul on olnud mitmeidki sombuseid ja vihmaseid ilmu. See-eest on meri veel soe, nii et randa kulastan ma mil vahegi voimalik. Lahipaevil peaks ka surfamise kasile votma, kui vahegi paikest ja viitsimist on, sest ega see surfamine nii lihtne midagi pole.
Aga jah, kaes on koolivaheaeg ja kurb on todeda, et koolivaheajal pole ei jazz bandi proove ega jalka trenni ... aga see ei tahenda, et mu muusikaelu igav oleks. Christchurchis on nimelt aset leidmas jazz festival ja eile kaisin kuulamas Brian Auger'si Oblivion Expressi. Too nimi oli mulle taiesti tundmatu ja seega ei osanud ma midagi oodata, aga onneks sain positiivse ullatuse osaliseks. Tegu oli bandiga, mis mangis usnagi aarmusliku voi no modern jazzi, aga see-eest tegid nad seda vagagi varvikalt ja hasti. Tulemuseks oli see, et ma ostsin nende CD ja sain sellele Brian Augersi autogrammi. Ja on voimalik, et lahipaevil lahen veel kedagi kuulama, kui ainult pileteid jagub.
Igaljuhul, minust on vaikselt arenemas kokk. Tosi puha, sest mu host-ema on austraalias puhkusel ja seega valmistan koik soogid mina. Alles eile tegin hakkliha kastet ja peaks mainima, et polnud vaga vigugi, arvestades et mina valmistasin selle. Ja moni aeg tagasi kupsetasin kooki. Tosi kull, sooda nappuse tottu ei kerkinud kook piisavalt ja seega ebaonnestus, aga maitsel polnud vaga vigugi.
Moodunud lauppaeva veetsime host-isa Shane ja host-emaga Shane venna juures, kus tehti suur lokke ja nauditi ohtut. Sain usnagi suure ullatuse osaliseks, kui maitsesin tuhas kupsetatud maisi. Ja kartulid tuhas on muidugi sama head kui Eestis. Lisaks noile kupsetasime vahukomme lokke kohal. Fantastiliselt maitsev, soovitan soojalt.
Puhapaev see-eest moodus aga klassikalist romurallit vaadates. Veelgi rohkem mura ja plahvatusi, kui eelneval korral. Vahemalt kolm autot suttisid polema, mitmed kaisid ule katuse ja peaaegu koik olid ralli lopuks soidukolbmatud.
See on siis momendil koik, mida ma meenutada suudan. Kuid et postitus vahegi pikem oleks, raagin veidi christchurchi kodanikest.
Nagu eelnevaltki mainitud, on tegu aarmiselt sobralike ja avatud inimestega. Naiteks bussis istudes on usnagi tavaline, et vohivooras kes sinu korvale istub, hakkab sinuga vestlema. Voi siis kontsertil vaheajal asusid taiesti puhtjuhuslikult minuga vestlema naised, keda ma pole kunagi enne nainud. Ei tasu mainimatta jatta ka kultuuride mitmekesisust: asiaadid, eurooplased, mustad, maoorid, saamoalased, filipiinlased ja koiksugused vaikse ookeanite saareelanikud. Tanavatel kohtab ka usna palju sakslasi, nii turiste kui ka neid kes siia elama asunud. Kuid peaaegu koigil uus-meremaalastel, voi kiividel, nii nagu nad ennast ise kutsuvad, on ka uks suur miinus. Tapsuse puudumine ja laiskus. Nagu nad ise utlevad, riik kus kellelgi pole kunagi kiire. Noustun sellega taiesti. Naiteks eilse kontserdi alguskellaajal oli saal pooltuhi, kuid jargneva viieteist minutiga olid koik kohad taidetud ja kontsert sai alata. Ja kooli jaavad opilased pidevalt hiljaks. Igaljuhul, loodan et see komme mulle kulge ei hakka.

Koike paremat ja jargmise korrani!

Ja juba ongi loppemas jarjekordne kuu

Tervitusi koikidele blogi lugejatele seal kaugel Euroopas! Loodan, et ilm Eestis on eesoleval suvel sama ilus, kui hetkel siin, sest tana naitas kraadiklaas jarjekordselt ule 25 kraadi nagu ka eile ja veel mitmelgi paeval moodunud kahe nadala jooksul. Ja tegu on siis nende sugisega. Kah sugis utlen ma selle kohta. Aga eks sellega harjub ara. Vot nii.
Igaljuhul, minu elu edeneb sama hasti kui moodunud kuudel. Enesetunne on super, ilm on ilus ja koolis laheb hasti. Kuna viimasest blogi postitusest on moodunud usnagi kaua, ei maleta ma koiki markimisvaarseid sundmusi, kuid meenub siiski midagi millest raakida.
Viimastel nadalavahetustel oleme kulastanud host-isa Shane venda Jasonit, kes elab Christchurchist moned kilomeetrid valjaspool uhes vaikesevoitu, kuid see-eest koduses farmis. Tema pollult leidsin nii monegi tuttava objekti nagu naiteks maasikad ja rabarbarid. Kuid lisaks neile leidus seal ka veidike vooramaid vilju nagu mais ja moned taimed mille sarnaseid minu silmad pole enne veel nainud.
Jasoni farmi alal asetseb ka tennisevaljak, kus on moodunud usnagi mitmed tunnid palli tagudes, mis tuleb muidugi mulle kasuks arvestades seda, et jaatiseid kulub mul paevas vahemalt uks. Lisaks tennisele, Jasoni soogitegemisele (teadupoolest tootab ta kokkana) ja maasikatele on nende farmis uks kihvt vaikemees nimega Riley, kel vanust kaks aastat. Kusjuures, vaikeste laste inglise keel sarnaneb usnagi eesti pudikeelega. Igaljuhul, Riley kutsub mind nimega my hannes, sest johannes on tema jaoks liiga keerukas sona. Nii palju siis sellest.
Moodunud laupaeval kaisime vaatamas romuralli ja ringraja soidu segu, kus autod veeresid ule katuse, suttisid polema jms. Iga kord, kui juhtus moni avarii, hakkas publik meeletult plaksutama ja vilistama. Huvitav spordiala ja momendil on mul tunne, et see oli uks mitmetest kulastuskaikudest tollele rajale.
Ulemoodunud laupaev moodus piljardit mangides, karaoket lauldes ja torti suues, sest oli uhe mu jaapanlasest sobra, Shuto, sunnipaev.
Kuna homme on koolipaev ja kell on juba usnagi palju, hakkan ma oma jarjekordset postitust vaikselt lopetama. Kuid enne veel raagin veidike ka oma muusika elust. Jargnevate paevade jooksul peaksin katte saama baritonsaksofoni, millega asun aktiivselt mangima linnaosa big bandis, mis oma tasemelt pole sugugi kehva.
Samal ajal on Jazz Band lainud iga prooviga aina paremaks ja paremaks. Uks jam teise jarel. On huvitav naha, et mustad muusikud on kordades dissipliinivaesamad, kui eesti muusikud ja seega on proovid vagagi kararikkad, kuid see-eest humoorikad. Kuid kui kord instrumendid katte voetakse, muutub neid umbritsev atmosfaar. Iga loo jooksul on nad hingega asja kallal.
Ja combo edeneb suureparaselt. Nimelt on meil tulemas nii monedki kontsertid jargnevatel kuudel.
Momendil remonditakse ka kooli lindistustuudiot, kuid jargnevate nadalate jooksul peaks koik valmis saama, mis omakorda tahendab, et usnagi varsti voib internetist leida nii monegi lindistuse, kus ka minu kasi on mangus.
Kuid kahjuks pean ma nuud lopetama.

Olge siis tublid ja koike head teile!