Tervitus koigile kaasmaalastele seal kaugel Eestis. Minu kui eestlase jaoks on luhikeste pukste ja sargiga Eestis koolis kaimine usna harukordne juhus, siin aga on vahetevahel nii palav, et luhikeste kaistega sark ja luhikesed puksid tunduvad justkui kasukas seljas. Seda eriti just tana ja toenaoliselt ka jargnevate paevade jooksul, sest oues pole ei rohkem ega vahem kui 30 kraadi, kusjuures paike korvetab kordades rohkem, kui uhe tavalise Eesti suve jooksul. Vot nii on lood siin paradiisisaarel.
Igal juhul, moodunud nadal oli fantastiline, kuid nadalavahetus oli midagi nii erakordset, et koolinadal on ununenud. Reedel, parast palavat koolipaeva, toimus koolis uute ja vanade rahvusvaheliste opilaste vaheline korvpalli mats. Kahjuks saime me, uued opilased, usna suure kaotuse osaliseks. Parast kaotust asusin kodu poole teele, kust edasi autoga jahile. Kogu tee olin justkui naelutatud akna kulge, sest vaade oli super. Maed, maed ja veelkord maed. Parast ligi 4 tunnist soitu olime joudnud rahvusparki, mille nime ma kahjuks ei maleta. Suureks ullatuseks viisid mu host-isa Shane ja tema sober Craig mind kuumavee allikateni. On huvitav todeda, et need asusid vaid meetri voi kahe kaugusel kulmast joest. Huppasime sooja vette ning nautisime vaadet. Kuna parasjagu oli saabunud oo, avanes mu silme kohal imeline vaade. Taiesti piltselge taevas kaetud tuhandete ja tuhandete tahtedega. Motlesin omaette, kas miski saaks veel parem olla. Ja kuidas veel. Usna pea saabus kuumaveeallikate juurde harukordselt kaunis kohalik neiu, kes heitis aega raiskamata koik riided seljast ja huppas vette, maandudes just minu korvale. Shane hakkas naerma ja utles vaikselt: Welcome to New Zealand.
Parast paaritunnist monulemist ja vaate nautimist jatsime kuumaveeallikatega huvasti ja asusime autoga onni poole. Kuid kahjuks pidime todema, et tolle rahvuspargi reeglid olid muutunud ning Craig polnud enam 100% kindel, millisel alal tohib jahti pidada. Kuna kaes oli oo, otsustasime magada ja hommikul selgusele jouda.
Ules argates mainis Shane, et nad otsustasid laanerannikule jahile minna. Ei teadnudki mida oodata, sest laanerannikust polnud ma vaga palju kuulnud. Kuid iga mooduva meetriga jain ma aina vaiksemaks ja vaiksemaks kuni lopuks olin taiesti sonatu. Oli tunne justkui oleks ma mones dinosauruse filmis. Milline loodus, millised puud ja taimed, ja koik need meeletult uhked maed. Midagi sellist pole ma kuskil varem nainud, isegi mitte filmides. Isegi 90 kraadise nurga all olevad kaljud olid kaetud roheliste taimede ja puudega. Ja loodus laks aina kaunimaks. Kahjuks ei piisa koige selle kirjeldamiseks sonadest, kuid ma loodan, et sonadest piisab vahemalt maitsegi suhu saamiseks. Proovin ka esimesel voimalusel pilte ules laadida.
Igal juhul, parast mitme tunnist soitu joudsime mere aarde. Ma usun, et te koik olete nainud filmidest helesinist merd. Just selline oligi meri laanerannikul. Mere aarest edasi liikusime uhe joeni, mille laheduses me peatusime. Just seal kandis saigi meie jaht alguse. Liikudes mooda joekallast ja pidevalt kivilt kivile hupates joudsime me tahistatud raja alguseni, mida mooda liikudes oleksime pidanud joudma loomadeni. Kahjuks ei lainud koik paris nii nagu plaanitud. Peatusime korraks, et vaadata kuhu edasi liikuda, kui miski noelas mind. Ja uuesti. Just sel momendil karjatas Shane: Run. Ilma pikemalt motlemata asusime joe poole jooksma. Alles joeni joudes sain aru, et olime olnud Uus-Meremaa vaablase pesa juures. Kuid tegu pole tavaliste vaablastega, vaid eriti suurte ja agressiivsetega, kelle murk on veelgi ohtlikum, kui eestimaistel. Ja see pole veel koik, uks vaablane voib sind noelata tosinkond korda, ilma et ta noel nahka kinni jaaks voi murk otsa saaks. Onneks paasesin mina vaid kolme-nelja torkega ja Shane kuskil kummnekonnaga. Craig, kes oli koige ees, paases puhtalt.
Vaablaste runnak tahendas jahi loppu. Laksime tagasi auto juurde ja votsime rohtusi. Kusjuures, koigest kolm-neli noelamist tegid kondimise ajutiselt vagagi raskeks ja piinarikkaks. Kuna jahtimine ei tulnud tol momendil konealla, otsustasi Craig ja Shane naidata mulle rohkem laanerannikut ja seega asusime autoga randama. Fantastilised rannad uhel pool ja kaljud teisepool. Silmipimestav vaade pani mind unustama vaablaste runnaku ja usna varsti otsustasime teha vaikese jahiretke, sest olnud peatunud uhe joe juures, kuulsime magikitse maagimist. Craig imiteeris lamba haalt ja iga kord sai vastuse magikitselt. Nii joudsimegi usna varsti magikitseni. Kahjuks oli tegu kavala loomaga ja ta paases pogenema. Otsustasime teda mitte jalitada, sest olime siiski ennem vaablaste poolt noelata saanud.
Parast vaikest suplust joes, jatkasime autoga randamist, peatudes siin ja seal, et teha pilte voi ujuda. Ligi 100 kilomeetrit asus meist paremal ookean ja vasakul hiiglaslikud kaljud, mis olid kaetud koiksuguste palmide ja muude puudega. Uhe tavalise eestlase jaoks taielik ulme.
Tunde ja tunde hiljem olles soitnud magiteedel, mille sarnaseid pole ma kunagi enne nainud, joudsime koju, Christchurchi.
Vot selline oli minu nadalavahetus.
Ah jaa, nuud meenub mulle ka midagi moodunud nadalast. Nadala esimese muusika tunni ajal kohtusin kooli jazz bandi trummari ja bassi mangjaga. Ja juba mitmendat korda Uus-Meremaal olin ma taiesti sonatu. Sellist trummarit Eestis juba igapaev ei kohta. Fantastiline fiiling ja super tehnika. Ja bassimangja, super. Ilma nooti lugemata mangis igale minu poolt mangitud meloodiale bassi alla. Koos nende (kusjuures, nii trummar kui bassimangja olid mustad) ja uhe kitaristiga moodusid enamus muusika tundidest jammides. 4 tundi muusikat+ osad lounapausid nadalast pole sugugi paha. Ja kooli Jazz Band pole kah kehv. Rutmi sektsioon on fantastiline, kuigi puhkpilli osa on veidi nigela voitu.
Vot nii! Olge siis tublid!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tead, mida rohkem ma seda loen, seda rohkem ma sind vihkan. Nagu ma mainisin, olid meil koolis vahetusõpilased Madeirast. Täna ehk siis 22 nad lahkusid. väga masendav. Neil oli seal mingi üleujutused ja katastroof aga siiski palmid ja kõik. Aga edu sulle sinna Uus-Meremaale ja me ikka igatseme sind.
ReplyDelete