Friday, May 7, 2010

Aloha!

Tervitusi koikidele kaasmaalastele 7 maa ja mere tagant. On moodunud pea kuu aega viimasest postitusest, kuid seda seetottu, et teha on olnud palju ja blogi uuendamine taiesti unarusse vajunud. Kuid siin ma nuud olen, oma kiviaegse arvuti taga, ja kirjutan.
Kaes on mai kuu, mis meenutab mulle kangesti augustit voi sooja septembrit Eestimaal, ja elu edeneb hasti. Nende kuude jooksul, mille ma olen siin veetnud, on valja kujunenud omad harjumused ja traditsioonid. Elu on paika loksunud ja rahulolu on suur. Sopru on siiamaani vagagi palju, kuid nuudseks on tekkinud ka vaga haid sopru, kelle eest huppaks kasvoi kuuli ette. Tegelikult kui nuud ikka paris aus olla, siis kuuli ette just ei huppaks, aga vast saate aru mida ma motlen. Esmaspaevad mooduvad mul jalgpalli vaimus, ulejaanud argipaevad kooli ja muusikavaimus. Nadalavahetused aga soprade voi siis hostperega.
Eelmisel nadalavahetusel algas pardilaskmishooaeg, millega minagi oleksin liitunud, kui mul olemas oleks piisav varustus. See-eest aga saab nuud igal teisel nadalavahetusel oodata pardirooga, sest host-isa toob koju jahisaaki. Naiteks moodunud puhapaeval leidis tee meie koduni 6 parti, uks metshani ja uks janes. Host-isa abiga oppisin pardilt liha lahti loikama ja janest nulgima. Pole just koige meeldivam tegevus, aga samas omaette kogemus. Seejarel randab liha Shane venna juurde, kes oskab kupsetada suureparast pardiliha. Kusjuures, suveniiriks sain janese saba.
Kolmapaeval asusin aga Kaikoura poole teele, koolireisile geograafia klassiga. Sinna soitsime kahe kooli autobussiga ja uhe opetaja autoga. Teekond Kaikourasse oli fantastiliselt ilus nagu kogu Uus-Meremaa. Enamus teekonnast moodus magedes magiteedel, mille korval asusid tuhanded lambad. Ei moista mina, kuidas lambad nii korgele ronida saavad ilma alla kukkumata. Igaljuhul, parast monetunnist soitu joudsime mereaarde. Uhelpool asusid kaljud, teiselpool rand, mis oli kaetud sadade hulgetega. Ja usna pea olimegi kohal. Esmalt kaisime rannas, kogusime veidi andmeid ja seejarel randasime magedesse, kus ronisime vahemalt tuhande meetri korgusele. Sealt avanes suureparane vaade nii ookeanile kui umbritsevatele magedele. Kui katte ei oleks joudnud ohtu, oleksime vast veelgi korgemale lainud. Igaljuhul, naasesime oobimispaika (mis asus merest 20ne meetri kaugusel) ja ohtu/oo moodus nagu ikka laagrites, pikema uneta.
Hommikul argates otsustasin suplema minna. Rand oli usna kivine ja vesi polnud just koige soojem, kuid ei midagi hullu. Samas koik kohalikud arvasid, et ma puhta segane, et talvel varahommikul ujumas kain. Muigasin omaette ja asusin randa andmeid koguma. Seejarel algas meie niioelda turismireis. Kulastasime vanaaegset vaalapuudmis jaama ja kaisime kolmetunnisel jalutuskaigul magedes. Jarjekordselt, silmipimestavalt ilus loodus. Ja muidugi oli igalpool lambaid ja monelpool ka lehmi. Neljapaeva ohtul otsustas aga rohkem inimesi ujuma minna. Mina, kes olen harjunud liivarandadega, jooksin suure hooga vette ja sukeldusin. Tulemuseks olid mitmed mitmed loikehaavad jalal ja hunnik verd. Aga jain elama.
Reede oli viimane paev Kaikouras. Hommikul kulastasime hulgete lemmikpaika, kus ma peaaegu et astusin uhe hulge peale, sest pidasin teda kiviks. Pole just tark tegu, sest too huljes sai minu pihta vagagi kurjaks ja hakkas moirgama. Korra tundus isegi, et hakkab mind taga ajama. Aga laks onneks ja paasesin jarjekordselt eluga.
Edasi kogusime viimased andmed ranna ja lainete kohta ning seejarel asusime kodupoole teele. Poolel teel tegime ka vaikese peatuse tuntud rannas. Kaljud, palmid, liivarand ja soe meri. Uhesonaga, super.

Ja see on siis momendil koik! Edu teile seal kaugel kaugel.