Tervitus koigile kaasmaalastele seal kaugel Eestis. Minu kui eestlase jaoks on luhikeste pukste ja sargiga Eestis koolis kaimine usna harukordne juhus, siin aga on vahetevahel nii palav, et luhikeste kaistega sark ja luhikesed puksid tunduvad justkui kasukas seljas. Seda eriti just tana ja toenaoliselt ka jargnevate paevade jooksul, sest oues pole ei rohkem ega vahem kui 30 kraadi, kusjuures paike korvetab kordades rohkem, kui uhe tavalise Eesti suve jooksul. Vot nii on lood siin paradiisisaarel.
Igal juhul, moodunud nadal oli fantastiline, kuid nadalavahetus oli midagi nii erakordset, et koolinadal on ununenud. Reedel, parast palavat koolipaeva, toimus koolis uute ja vanade rahvusvaheliste opilaste vaheline korvpalli mats. Kahjuks saime me, uued opilased, usna suure kaotuse osaliseks. Parast kaotust asusin kodu poole teele, kust edasi autoga jahile. Kogu tee olin justkui naelutatud akna kulge, sest vaade oli super. Maed, maed ja veelkord maed. Parast ligi 4 tunnist soitu olime joudnud rahvusparki, mille nime ma kahjuks ei maleta. Suureks ullatuseks viisid mu host-isa Shane ja tema sober Craig mind kuumavee allikateni. On huvitav todeda, et need asusid vaid meetri voi kahe kaugusel kulmast joest. Huppasime sooja vette ning nautisime vaadet. Kuna parasjagu oli saabunud oo, avanes mu silme kohal imeline vaade. Taiesti piltselge taevas kaetud tuhandete ja tuhandete tahtedega. Motlesin omaette, kas miski saaks veel parem olla. Ja kuidas veel. Usna pea saabus kuumaveeallikate juurde harukordselt kaunis kohalik neiu, kes heitis aega raiskamata koik riided seljast ja huppas vette, maandudes just minu korvale. Shane hakkas naerma ja utles vaikselt: Welcome to New Zealand.
Parast paaritunnist monulemist ja vaate nautimist jatsime kuumaveeallikatega huvasti ja asusime autoga onni poole. Kuid kahjuks pidime todema, et tolle rahvuspargi reeglid olid muutunud ning Craig polnud enam 100% kindel, millisel alal tohib jahti pidada. Kuna kaes oli oo, otsustasime magada ja hommikul selgusele jouda.
Ules argates mainis Shane, et nad otsustasid laanerannikule jahile minna. Ei teadnudki mida oodata, sest laanerannikust polnud ma vaga palju kuulnud. Kuid iga mooduva meetriga jain ma aina vaiksemaks ja vaiksemaks kuni lopuks olin taiesti sonatu. Oli tunne justkui oleks ma mones dinosauruse filmis. Milline loodus, millised puud ja taimed, ja koik need meeletult uhked maed. Midagi sellist pole ma kuskil varem nainud, isegi mitte filmides. Isegi 90 kraadise nurga all olevad kaljud olid kaetud roheliste taimede ja puudega. Ja loodus laks aina kaunimaks. Kahjuks ei piisa koige selle kirjeldamiseks sonadest, kuid ma loodan, et sonadest piisab vahemalt maitsegi suhu saamiseks. Proovin ka esimesel voimalusel pilte ules laadida.
Igal juhul, parast mitme tunnist soitu joudsime mere aarde. Ma usun, et te koik olete nainud filmidest helesinist merd. Just selline oligi meri laanerannikul. Mere aarest edasi liikusime uhe joeni, mille laheduses me peatusime. Just seal kandis saigi meie jaht alguse. Liikudes mooda joekallast ja pidevalt kivilt kivile hupates joudsime me tahistatud raja alguseni, mida mooda liikudes oleksime pidanud joudma loomadeni. Kahjuks ei lainud koik paris nii nagu plaanitud. Peatusime korraks, et vaadata kuhu edasi liikuda, kui miski noelas mind. Ja uuesti. Just sel momendil karjatas Shane: Run. Ilma pikemalt motlemata asusime joe poole jooksma. Alles joeni joudes sain aru, et olime olnud Uus-Meremaa vaablase pesa juures. Kuid tegu pole tavaliste vaablastega, vaid eriti suurte ja agressiivsetega, kelle murk on veelgi ohtlikum, kui eestimaistel. Ja see pole veel koik, uks vaablane voib sind noelata tosinkond korda, ilma et ta noel nahka kinni jaaks voi murk otsa saaks. Onneks paasesin mina vaid kolme-nelja torkega ja Shane kuskil kummnekonnaga. Craig, kes oli koige ees, paases puhtalt.
Vaablaste runnak tahendas jahi loppu. Laksime tagasi auto juurde ja votsime rohtusi. Kusjuures, koigest kolm-neli noelamist tegid kondimise ajutiselt vagagi raskeks ja piinarikkaks. Kuna jahtimine ei tulnud tol momendil konealla, otsustasi Craig ja Shane naidata mulle rohkem laanerannikut ja seega asusime autoga randama. Fantastilised rannad uhel pool ja kaljud teisepool. Silmipimestav vaade pani mind unustama vaablaste runnaku ja usna varsti otsustasime teha vaikese jahiretke, sest olnud peatunud uhe joe juures, kuulsime magikitse maagimist. Craig imiteeris lamba haalt ja iga kord sai vastuse magikitselt. Nii joudsimegi usna varsti magikitseni. Kahjuks oli tegu kavala loomaga ja ta paases pogenema. Otsustasime teda mitte jalitada, sest olime siiski ennem vaablaste poolt noelata saanud.
Parast vaikest suplust joes, jatkasime autoga randamist, peatudes siin ja seal, et teha pilte voi ujuda. Ligi 100 kilomeetrit asus meist paremal ookean ja vasakul hiiglaslikud kaljud, mis olid kaetud koiksuguste palmide ja muude puudega. Uhe tavalise eestlase jaoks taielik ulme.
Tunde ja tunde hiljem olles soitnud magiteedel, mille sarnaseid pole ma kunagi enne nainud, joudsime koju, Christchurchi.
Vot selline oli minu nadalavahetus.
Ah jaa, nuud meenub mulle ka midagi moodunud nadalast. Nadala esimese muusika tunni ajal kohtusin kooli jazz bandi trummari ja bassi mangjaga. Ja juba mitmendat korda Uus-Meremaal olin ma taiesti sonatu. Sellist trummarit Eestis juba igapaev ei kohta. Fantastiline fiiling ja super tehnika. Ja bassimangja, super. Ilma nooti lugemata mangis igale minu poolt mangitud meloodiale bassi alla. Koos nende (kusjuures, nii trummar kui bassimangja olid mustad) ja uhe kitaristiga moodusid enamus muusika tundidest jammides. 4 tundi muusikat+ osad lounapausid nadalast pole sugugi paha. Ja kooli Jazz Band pole kah kehv. Rutmi sektsioon on fantastiline, kuigi puhkpilli osa on veidi nigela voitu.
Vot nii! Olge siis tublid!
Sunday, February 21, 2010
Saturday, February 13, 2010
Elu just kui paradiisisaarel
Tere jalle koigile blogilugejatele. Vabandan kuna pole leidnud vaga palju aega interneti jaoks ja blogi uuendamiseks. Kuid samas, voib-olla ongi nii just ponevam, et korra nadalas voi kahe nadala jooksul uuendan blogi. Sedaviisi on rohkem millest kirjutada ja lugejatel tekib ka vaike ootusarevus. Igal juhul, elu Uus-Meremaal laheb iga paevaga aina paremaks.
Moodunud puhapaeval laksin koos 2 sobraga Sumneri randa (Uhes eelnevas postituses mainisin Samna randa, kuid see oli tingitud minu teadmatusest ja lonkavast inglise keele grammatikast). Jarjekordselt sain kinnitust, et Sumneri rand on koige ilusam rand, mida ma kunagi nainud olen.
Oma luhikese elu jooksul pole ma just tihti kogenud ookeanis ujumist. Ju vast seetottu sattus esmalt suhu ja silmadesse liialt palju vett, mille tulemusena kipitasid silmad tukk aega ja oli tunne, et soon paljalt meresoola. Kuid ligi 2 meetri korgused lained tegid ujumise vagagi meeldivaks. Onnetuseks suutsin ma lasta krabil ennast hammustada nii, et suurest varbast tilkus tukk aega verd ja kondimine oli valusa voitu. Puhapaeva ohtupoolik moodus esmalt sobra juures pitsat suues ja telekat vaadates ja hiljem Art Center'is komoodiat vaadates. Scared Scriptless oli etenduse nimi ja tegu oli Vilde Tee'ga sarnase etendusega. Positiivse ullatusena oli Scared Scriptless aga tunduvalt naljakam.
Jargnenud toopaevad moodusid koolitoo vaimus. Iga paevaga veendusin uha enam ja enam, et koolis olla on tosiselt meeldiv. Eranditult koik opetajad on justkui sobrad, kes suurima heameelega sind aitavad, juhul kui sa hatta jaad, ja kellega voib vestelda ka ainevalistel teemadel. Ah jaa, teise taseme bioloogia vahetasin koige korgema astme vastu kuna opikut sirvides avastasin, et enamus materialist olin Eestis juba labinud. Kolmapaeva ohtul toimus koolis rahvusvahelistele opilastele grillohtu. Pidin todema, et Eesti grillliha on tunduvalt maitsvam kui Uus-Meremaa oma. Samas, see on ainult minu ja koikide teiste Euroopa opilaste arvamus. Kuid uleuldiselt oli grill-ohtu vagagi meeldiv. Kusjuures, grillohtust votsid osa paljud opetajad ja rahvusvahelise osakonna direktor.
Muusika valdkonnast ei olegi vaga palju uudiseid. Kui siis, siis vaikene muusika tundide kirjeldus. Muusika tunnid on vast usna sarnased solfeedso tundidele. Lisaks opitakse ka klaverit mangima, juhul kui soovi on, ja harjutatakse eriala instrumenti. Nii et ole voimatu, et Eestisse naastes oskan klaverit mangida ja muusika teooria valdkonnas olen tunduvalt tugevam.
Ohtud parast kooli moodusid kas sopradega jalgpalli/korvpalli mangides, linnas kaies voi kodus komoodiaid vaadates. Mu host-isal on suureparane DvD ja VHS'i kollektsioon, mis vaarib vaatamist.
Reede ohtul kulastasid meid Shane vanemad. Ei olnud just suur ullatus, et tema ja ta isa huumorimeel on usna sarnased. Seega moodus ohtu naeru seltsis. Laupaeval alustasime jahi ettevalmistamisega. Kaisime poodides ja ostsime koik vajalikud toidud jms. Lisaks leidis Shane mulle uhed oma vanad jahil kaimise jalanoud, mis sobisid mulle peaaegu et ideaalselt. Turvalisuse tagamiseks lugesin ka jahil kaimise ohutusnoudeid jms. Ohtu poole kulastasin ka Christchurchi muuseumit.
Ja siis tana, puhapaeva hommikul, tundub et tulemas on jarjekordne ilus ilm, mis tahendab, et suure toenaosusega lahen ma sopradega randa. Aga eks paistab.
Vot nii!
Moodunud puhapaeval laksin koos 2 sobraga Sumneri randa (Uhes eelnevas postituses mainisin Samna randa, kuid see oli tingitud minu teadmatusest ja lonkavast inglise keele grammatikast). Jarjekordselt sain kinnitust, et Sumneri rand on koige ilusam rand, mida ma kunagi nainud olen.
Oma luhikese elu jooksul pole ma just tihti kogenud ookeanis ujumist. Ju vast seetottu sattus esmalt suhu ja silmadesse liialt palju vett, mille tulemusena kipitasid silmad tukk aega ja oli tunne, et soon paljalt meresoola. Kuid ligi 2 meetri korgused lained tegid ujumise vagagi meeldivaks. Onnetuseks suutsin ma lasta krabil ennast hammustada nii, et suurest varbast tilkus tukk aega verd ja kondimine oli valusa voitu. Puhapaeva ohtupoolik moodus esmalt sobra juures pitsat suues ja telekat vaadates ja hiljem Art Center'is komoodiat vaadates. Scared Scriptless oli etenduse nimi ja tegu oli Vilde Tee'ga sarnase etendusega. Positiivse ullatusena oli Scared Scriptless aga tunduvalt naljakam.
Jargnenud toopaevad moodusid koolitoo vaimus. Iga paevaga veendusin uha enam ja enam, et koolis olla on tosiselt meeldiv. Eranditult koik opetajad on justkui sobrad, kes suurima heameelega sind aitavad, juhul kui sa hatta jaad, ja kellega voib vestelda ka ainevalistel teemadel. Ah jaa, teise taseme bioloogia vahetasin koige korgema astme vastu kuna opikut sirvides avastasin, et enamus materialist olin Eestis juba labinud. Kolmapaeva ohtul toimus koolis rahvusvahelistele opilastele grillohtu. Pidin todema, et Eesti grillliha on tunduvalt maitsvam kui Uus-Meremaa oma. Samas, see on ainult minu ja koikide teiste Euroopa opilaste arvamus. Kuid uleuldiselt oli grill-ohtu vagagi meeldiv. Kusjuures, grillohtust votsid osa paljud opetajad ja rahvusvahelise osakonna direktor.
Muusika valdkonnast ei olegi vaga palju uudiseid. Kui siis, siis vaikene muusika tundide kirjeldus. Muusika tunnid on vast usna sarnased solfeedso tundidele. Lisaks opitakse ka klaverit mangima, juhul kui soovi on, ja harjutatakse eriala instrumenti. Nii et ole voimatu, et Eestisse naastes oskan klaverit mangida ja muusika teooria valdkonnas olen tunduvalt tugevam.
Ohtud parast kooli moodusid kas sopradega jalgpalli/korvpalli mangides, linnas kaies voi kodus komoodiaid vaadates. Mu host-isal on suureparane DvD ja VHS'i kollektsioon, mis vaarib vaatamist.
Reede ohtul kulastasid meid Shane vanemad. Ei olnud just suur ullatus, et tema ja ta isa huumorimeel on usna sarnased. Seega moodus ohtu naeru seltsis. Laupaeval alustasime jahi ettevalmistamisega. Kaisime poodides ja ostsime koik vajalikud toidud jms. Lisaks leidis Shane mulle uhed oma vanad jahil kaimise jalanoud, mis sobisid mulle peaaegu et ideaalselt. Turvalisuse tagamiseks lugesin ka jahil kaimise ohutusnoudeid jms. Ohtu poole kulastasin ka Christchurchi muuseumit.
Ja siis tana, puhapaeva hommikul, tundub et tulemas on jarjekordne ilus ilm, mis tahendab, et suure toenaosusega lahen ma sopradega randa. Aga eks paistab.
Vot nii!
Thursday, February 4, 2010
Nonii
Tervitused koikidele blogi lugejatele, kes peavad kulma ja pakasega voitlema. Tunnen kaasa. Hetkel, kell 7 ohtul reedel, on oues 27 kraadi, paike asub korgel taevas ja tuul jahutab, kui vaja. Kulmkapis on 8 pulgajaatist + 1 liitrine jaatis. Vot nii on lood.
Igal juhul, elu Uus-Meremaal on fantastiline. Christchurch on silmipimestavalt ilus linn, tuhanded ja tuhanded uhe- ja kahekorruselised elumajad ilusate aedadega, palmi puude ja lilledega. Olen kogunud vast liialt palju informatsiooni, seega olen unustanud mida tapselt mis paeval tegin ... kahjuks. Aga ma proovin endast parima anda.
Esmaspaev oli esimene koolipaev, minu ja paljude teiste 13nda klassi opilaste jaoks, kes koik votsid osa Peer Support Training'ust. Alles koolis sain teada, et mina ja paljud teised, kellest valdav enamus on kogu oma keskkooli aja Aranui High School'is veetnud, teeme labi Peer Support Training programmi, mille jarel saavad meist Peer Support Leader'id. Ehk siis 13nda klassi opilased, kes abistavad no. freshmen'e ehk 9ndikke (jeah, uus-meremaal algab gumnaasium 9ndas klassis, ehk siis eesti moistes 8ndas). Mina, kes ma ei teadnud koolist ega selle umbrusest, pidin idee jargi hakkama 9ndikele kooli tutvustama. Hiljem sain teada, et mind pandi Peer Support Training'usse, et saada sopru jms. Ja nii ka laks. Esmaspaev ja teisipaev moodusid Peer Support Training'u meeles.
Kolmapaeva hommikul tulid kooli 9ndikud,kellele me tutvustasime kooli, kellega me mangisime jms. Parast poole pidin labima mitmeid teste, et saada loa korgema astme ainete oppimiseks. Kusjuures, inglise keele testi labisin nii edukalt, et inglise keelt valima ei pidanud. Seega, valisin calculus'e(algebra), statistics(algebra, statistika jms segu), fuusika, muusika, geograafia ja bioloogia( kuna ma polnud piisavalt tark bioloogias, pean oppima koos 12ndikega ...). Neljapaev pidi olema esimene ametlik koolipaev. Reaalsuses laksid aga asjad teisiti. Esimese pool paevast veetsime 9ndikega. Teine pool moodus tunniplaani paika pannes.
Ja siis tana, ehk reedel, oli esimene ametlik taispikk koolipaev, peaaegu. Esimese tunni ajal kutsuti koik uued opilased, ka. vahetusopilased, oue. Oues viidi labi Maoori rituaal, pidime laulma ja maoori opetajatega ninasi kokku hooruma ... nad pidid nii maarama, kui palju manat sul on. Mana on maooride jaoks vaimne energia ja spirituaalne tasakaal. Edasi laks asi plaaniparaselt. Opetajad on siin suureparased. Klassis on tosiselt mugav olla. Opetaja on justkui uks teist. Ometi kais too taie rauaga kuna ma valisin koige korgema astme ained, va bioloogia. Kusjuures, calculus'e tunnis istub minu korval Yin-Jo (voi oli see keegi teine), kes on toeline Einstein. Mina, kes ma tegin tunnis kaasa nii korralikult kui ma suutsin, joudsin tunni lopuks valmis 17 ulesannet, tema 24. Ja kusjuures, matemaatika ja fuusika pole sugugi lihtsamad kui eestis, vahemalt selline on mu esmamulje. Ei ole ka valistatud, et asjasse on segatud keelebarjaar jms. Aga eks aeg naitab kuidas asjad pariselt on.
Nii palju siis koolist. Ah jaa, ma mangin juba kooli Jazz Bandis, uhes trios ja Aranui taiskkasvanute Big Bandis.
Teisipaeval voi oli see hoopis kolmapaeval, tutvusin linnaga. Peaks mainima, et Tallinn on usna mannetu Christchurchi korval. Igasuunalised ulekaigurajad, sajad poed ja suureparane loodus. Kesklinnas asuvad kumned ja kumned ilusad puud, katedraalist monesaja meetri kaugusel asub jogi, mille kaldad on kaetud kaunite lillede ja puudega. Ja siis muidugi veel San Fransisco stiilis trammid. Ja siis veel kumned kumnete nina- ja huulerongastega maniakid, kes koigiga tuli norivad. Soogi parast pole samuti pohjust muretseda, sest McDonalds, Burgerking, Hesburger ja kohalik burgeri putka asuvad koik jarjest katedraalist paarkummend meetrit eemal. Tolles paevast saadik olen ma linna kulastanud iga paev. Kas siis uksi, saklasest sobra voi kellegi teisega.
Tana sattusin puhtjuhuslikult kokku austriast ja saksamaalt parit vahetusopilastega, kes kaivad minuga samas koolis. Nendega koos laksime Litteltoni. Littelton on uks vaike Christchurchi linnaosa, mis teeb silmad ette koigele, mis ma oma elus enne nainud olen. Litteltoni saab ainult labi Uus-Meremaa koige pikema tunneli, mis asub uhe Christchurchi korgeima mae all (890m vist). Littelton on kolmest kuljest magedega umbritsetud, kusjuures ta ise asub samuti mae kuljel. Neljas kulg on aga piltilus helesinine meri. Kui juhtun kunagi pilte arvutisse panema, laen need kindlasti siia ules. Kusjuures, Litteltoni tanavad on kohati vaga jarsud. Nt uks rolleri vend pidi uhes kohas jalgade hoogu juurde lukkama.
Ja see on siis momendil koik. Vot!
Igal juhul, elu Uus-Meremaal on fantastiline. Christchurch on silmipimestavalt ilus linn, tuhanded ja tuhanded uhe- ja kahekorruselised elumajad ilusate aedadega, palmi puude ja lilledega. Olen kogunud vast liialt palju informatsiooni, seega olen unustanud mida tapselt mis paeval tegin ... kahjuks. Aga ma proovin endast parima anda.
Esmaspaev oli esimene koolipaev, minu ja paljude teiste 13nda klassi opilaste jaoks, kes koik votsid osa Peer Support Training'ust. Alles koolis sain teada, et mina ja paljud teised, kellest valdav enamus on kogu oma keskkooli aja Aranui High School'is veetnud, teeme labi Peer Support Training programmi, mille jarel saavad meist Peer Support Leader'id. Ehk siis 13nda klassi opilased, kes abistavad no. freshmen'e ehk 9ndikke (jeah, uus-meremaal algab gumnaasium 9ndas klassis, ehk siis eesti moistes 8ndas). Mina, kes ma ei teadnud koolist ega selle umbrusest, pidin idee jargi hakkama 9ndikele kooli tutvustama. Hiljem sain teada, et mind pandi Peer Support Training'usse, et saada sopru jms. Ja nii ka laks. Esmaspaev ja teisipaev moodusid Peer Support Training'u meeles.
Kolmapaeva hommikul tulid kooli 9ndikud,kellele me tutvustasime kooli, kellega me mangisime jms. Parast poole pidin labima mitmeid teste, et saada loa korgema astme ainete oppimiseks. Kusjuures, inglise keele testi labisin nii edukalt, et inglise keelt valima ei pidanud. Seega, valisin calculus'e(algebra), statistics(algebra, statistika jms segu), fuusika, muusika, geograafia ja bioloogia( kuna ma polnud piisavalt tark bioloogias, pean oppima koos 12ndikega ...). Neljapaev pidi olema esimene ametlik koolipaev. Reaalsuses laksid aga asjad teisiti. Esimese pool paevast veetsime 9ndikega. Teine pool moodus tunniplaani paika pannes.
Ja siis tana, ehk reedel, oli esimene ametlik taispikk koolipaev, peaaegu. Esimese tunni ajal kutsuti koik uued opilased, ka. vahetusopilased, oue. Oues viidi labi Maoori rituaal, pidime laulma ja maoori opetajatega ninasi kokku hooruma ... nad pidid nii maarama, kui palju manat sul on. Mana on maooride jaoks vaimne energia ja spirituaalne tasakaal. Edasi laks asi plaaniparaselt. Opetajad on siin suureparased. Klassis on tosiselt mugav olla. Opetaja on justkui uks teist. Ometi kais too taie rauaga kuna ma valisin koige korgema astme ained, va bioloogia. Kusjuures, calculus'e tunnis istub minu korval Yin-Jo (voi oli see keegi teine), kes on toeline Einstein. Mina, kes ma tegin tunnis kaasa nii korralikult kui ma suutsin, joudsin tunni lopuks valmis 17 ulesannet, tema 24. Ja kusjuures, matemaatika ja fuusika pole sugugi lihtsamad kui eestis, vahemalt selline on mu esmamulje. Ei ole ka valistatud, et asjasse on segatud keelebarjaar jms. Aga eks aeg naitab kuidas asjad pariselt on.
Nii palju siis koolist. Ah jaa, ma mangin juba kooli Jazz Bandis, uhes trios ja Aranui taiskkasvanute Big Bandis.
Teisipaeval voi oli see hoopis kolmapaeval, tutvusin linnaga. Peaks mainima, et Tallinn on usna mannetu Christchurchi korval. Igasuunalised ulekaigurajad, sajad poed ja suureparane loodus. Kesklinnas asuvad kumned ja kumned ilusad puud, katedraalist monesaja meetri kaugusel asub jogi, mille kaldad on kaetud kaunite lillede ja puudega. Ja siis muidugi veel San Fransisco stiilis trammid. Ja siis veel kumned kumnete nina- ja huulerongastega maniakid, kes koigiga tuli norivad. Soogi parast pole samuti pohjust muretseda, sest McDonalds, Burgerking, Hesburger ja kohalik burgeri putka asuvad koik jarjest katedraalist paarkummend meetrit eemal. Tolles paevast saadik olen ma linna kulastanud iga paev. Kas siis uksi, saklasest sobra voi kellegi teisega.
Tana sattusin puhtjuhuslikult kokku austriast ja saksamaalt parit vahetusopilastega, kes kaivad minuga samas koolis. Nendega koos laksime Litteltoni. Littelton on uks vaike Christchurchi linnaosa, mis teeb silmad ette koigele, mis ma oma elus enne nainud olen. Litteltoni saab ainult labi Uus-Meremaa koige pikema tunneli, mis asub uhe Christchurchi korgeima mae all (890m vist). Littelton on kolmest kuljest magedega umbritsetud, kusjuures ta ise asub samuti mae kuljel. Neljas kulg on aga piltilus helesinine meri. Kui juhtun kunagi pilte arvutisse panema, laen need kindlasti siia ules. Kusjuures, Litteltoni tanavad on kohati vaga jarsud. Nt uks rolleri vend pidi uhes kohas jalgade hoogu juurde lukkama.
Ja see on siis momendil koik. Vot!
Subscribe to:
Posts (Atom)