Saturday, January 30, 2010

Elu Uus-Meremaal

Juba ongi kaes puhapaev. Alles see oli, kui astusin lennukist maha. Igal juhul, neljapaeval kaisime host-isaga lasketiirus. Tosiselt hea tunne oli. Hiljem saime ka tukk aega naerda kuna ma olin justkui kalasnikoviga tulistanud, sest esimese kolme minutiga kasutasin ara 50 padrunit. Sain lendamise tudimuse valja elatud ning edasi laks asi juba rahulikult. Mida aeglasemalt lasin, seda tapsem olin. Ohtu lopuks maandusid pooled kuulid marklaua keskele. Koju joudes ootas mind ja Shane lasanje ning hiljem ka kiivi jaatis sokolaadiga, mis polnud sugugi kehvem kui eesti jaatised.

Reede moodus usna rahulikult. Hommikul tutvusime esimeste naabritega. Nimed on mul kahjuks juba meelest lainud kuna uut informatsiooni on vast isegi liialt palju kuid tean et neil on kaks last, uks uhe aastane ja teine kolmene. Kolme aastane on poiss, toeline jalka kunn. Mangisime temaga ligi pool tundi ja hiljem Shane mainis, et mina ja vaike poiss oleme nuud elulopuni sobrad. Temaga pidigi nii olema, et veeretad palli ja sobrad elulopuni. Ja tosi see ongi, sest nuud on ta mul igapaev uksetaga kainud pall kaes.
Louna paiku kaisin maailma avastamas. Kool oli tana sama uhke kui paar paeva tagasi. Koolist koigest paari minuti kaugusel asus suur pood. Ostsin kohe mitu jaatist ja asusin kodu poole teele. Koju joudnud, olid jaatised ajalugu. Peaaegu nagu eesti jaatis, kui, siis ainult veidi kehvem. Ohtul vaatasime perega koos American Dadi ja Family Guy's. Ja nii mooduski reede.
Lauppaeval korjati mind juba vara auto peale, IGO( ehk siis organisatsioon kuhu mind YFU'st saadeti) orientatsioonile( mis ei ole kuidagi seotud soolise orientatsiooniga ega selle muutmisega). Peale minu tuli Christchurchi veel 8 opilast, kes IGO juures. 7 sakslast ja uks neiu boliiviast. Nii et ma sain tublisti oma saksa keelt harjutada. Orientatsiooni esimene osa moodus linnulennul ning edasi laksime autodega randa. Samna randa. Lihtsalt fantastiline vaade. 26 kraadi, paike paistab, suured lained ja silmipimestavad maed umberringi. Ja mis pohiline, super jaatis. Neid soin ma vahemalt 3, mille peale uks IGO tootajatest mainis, et eelmine eesti poiss, kes jaatist armastas, vottis 11 kilo juurde. Vaikese hirmu tottu jai neljas jaatis ostmata, vahemalt rannas. Hiljem liikusime uhe IGO tootaja koju, mis asus mere aares kalju aarel (Kui kunagi parema arvuti taha satun, uritan pilte kah siia panna). Seal kohtusime opilastega, kes pool aastat tagasi Uus-Meremaale tulnud. Nemad jagasid meile vajalikke juhtnoore jms. Hiljem, kodu poole soites, sain teada, et uks sakslastest elab minust 1 km kaugusel ja hakkab samas koolis kaima. Vagev.
Ja nuud ongi kaes puhapaev. Homme tuleb koolis kaia, valida ained jms. Vot.

Thursday, January 28, 2010

Uus-Meremaal

Parast paevi kestnud reisi olen ma lopuks Uus-Meremaal.

Esmaspaeva hommikul asusin ma Turilt teele Tallinnasse, kus mind saadeti edukalt laevale. Ma usun, et koik blogi lugejad on laevaga soitnud ja seega ei raagi ma teile oma seiklustest laevas. Igal juhul, Helsingist soitsin ma lennujaama. Usna suur ja uhke ehitis. Ometi oli koik lihtsamast lihtsam. Sissepaasust paremal, kuskil 15 meetri kaugusel, asus British Airway'si Check-in. Kahjuks olin ma joudnud liialt vara ja mind ootas ees paari tunnine ootamine, mis polnud sugugi meeldiv. Kusjuures, on huvitav todeda, et ligi pooled minust moodujad konelesid vene keelt. Eesti keelt ma aga rohkem ei kuulnud. Check-in tehtud, pidin labima turva kontrolli. Viimati olin ma lennukiga lennanud aastaid tagasi ja siis polnud kontroll pooltki nii karm. Kuid onneks jai mul koik mu vara alles. Parast ligi kahetunnist ootamist, joudis lennuk kohale, koigest 40 minutilise hilinemisega. Jargnes jargmine 40 minutit ootamist kuna lennukil oli midagi viga. Aeg lendas kui linnu lennul ning varsti olimegi ohku tousnud. Helsingi on linnu lennult vaga ilus, eriti ohtul.
Paari tunni parast olin Londonis. Heatrow'd ei anna Helsingi lennujaamaga vorreldagi. Lisaks sellele, et turvakontroll oli kordades pikem ja karmim, oli lennujaamas meeletult palju poode, varavaid ja inimesi. Poodide juurest oma varavani kondimine vottis ligi pool tundi. Onneks joudsin ma just oigeks ajaks ning lend Sydney'sse vois alati. Tosi kull, esmalt Bangkoki ja alles siis Sydney'sse. Lend oli jube. Kui poleks olnud telekaid ees olevate istmete seljatugedel, poleks mind vast siin blogi kirjutamas. 11 tundi uhel istmel istuda on oudusunenagu. Ometi elasin ma selle aja ule ning maandusin Bangkokis. Koik, kes Sydneysse edasi lendasid, pidid lennukist maha minema, labima turvakontrolli, ja lennukisse naasma. Suured kiidusonad Bangkoki turvameestele, kes suutsid mu saksofoni kohvri sanga lahti tommata. Tanu sellele pidin ma kogu ulejaanud aja saksofoni kohvrit sules tassima. Jess.
Edasine lend Sydney'sse laks justkui linnulennul. Koigest 9 tundi. Lennu tegi tunduvalt meeldivamaks Ice Age 3 ja mu korval istuv neiu, kes oli parit Austraaliast. Tema korval istus omakorda naine, kes sundinud Hawai'l. Igal juhul, 9 tunni parast olin Sydney's, kus oli ligi 27 kraadi sooja hommikul kell 6. See pidi nende jaoks usna jahe olema. Aga olgu sellega kuidas on, Sydney'sse joudes laks mu tuju tunduvalt paremaks. Lopuks ometi olen peaaegu et kohal. Kuid asjad ei lainud sugugi nii libedalt kui oleksid voinud minna. Meeletu filmide maraton lennukis oli mu ara vasitanud ja seega kippus mul pidevalt uni kallale. Voitlesin unega nii kuidas suutsin ning onneks ei vajunud unne. Seevastu lennukis jain juba enne ohku tousmist magama. Kui silmad lahti tegin, olime juba peaaegu kohal ja koik mu umber soid jaatist. Ei voi olla, pobisesin ma omaette. Ma magasin jaatise maha. Oi kuidas ma ennast kirusin. Motlesin stjuardessi kutsuda, kuid me olime juba peaaegu kohal ning ei teinud seda. Vot.
Ja olingi Uus-Meremaal. Aucklandis tuli taita moned paberid, nii viisa kui muude asjade kohta, labida usna tuutu kontroll ja liikuda sisereiside terminali. Assa naks kui soe oues oli. Taielik troopika. + 29 kraadi ja meeletu ohuniiskus. Palmid ja igast muud imelikud puud umberringi. Ja mis koige hullem, buss soitis valel pool teed ... eesti suhtes. Paari tunni parast istusin lennukisse. Kahjuks oli taevas pilvine ning ei nainud vaga palju Uus-Meremaa loodust, aga kull ma jouan seda kahel jalaga maal seistes teha. Pooleteise tunni parast kohtusin oma host-perega. Mul polnud aimugi, millised nad olla voiksid, seega otsisin inimesi, kes lehvitasid. Esmalt tahtsin minna uhe noore ilusa naise juurde, kuid too ei lehvitanudki mulle ... jama lugu. Igal juhul, ma leidsin oma host-isa ja -ema ules. Nad molemad olid minust luhemad. Ema oli veidike kogukam, isa mitte. Juba esimestel minutitel sain omajagu naerda. Paistab, et mu host-isal on usna lahe must huumorisoon. Christchurchis oli juba omajagu jahedam, koigest 18 kraadi. Aga oli ka ohtu, nii et polnud vaga viga, eriti arvestades seda, et Eestis oli -20 vms. Istusime autosse ja asusime kodu poole teele. Super loodus. Meeletult ilusad aiad ja majad. Teel kodu poole kulastasime ka poodi. Nii imelik kui see ka ei tundu, on poes lao asemel kaubad riiulite tippus kuni poe laeni valja. Parast poodi laksime otsejoones koju. Tee peale jai ka koolimaja, mille valisilme teeb Turi Gumnaasiumile silmad ette, nii kurb kui see ka pole.
Kodu on mul vaike ja hubane. Oma tuba on taitsa olemas. Kapp, laud ja voodi. Kusjuures, voodi on tunduvalt pehmem kui mu endine voodi Turil.
Esimene oo Uus-Meremaal kestis paeval kuni kella 2ni. Mis parata kui seljataga pikk reis. Host-isa Shane oli ohtuni tool, host-ema Dina tuli aga varakult koju. Ta naitas mulle veidi linna, kaisime ostlemis keskuses ja rannas. Lained on super (Y). Ligi kakskummend inimest surfasid rannas, kuigi enamust neist olid rohkem aega veeall kui veepeal. Ohtul tutvustas Shane mulle oma asju. Tuli valja, et talle meeldib jahil kaia ja et ta votab mindki mingipaev kaasa. Kuid enne pean ma lasketiirus harjutamas kaima. Oma huumorisoont kommenteeris Shane ise nii, et I'm a wicked farmboy, sorry for that. Igal juhul, mu ode ja vend elavad kooli ajal austraalias oma isa juures ( Dina oli enne koos teise mehega) juures, kuid vaheajal ja puhade ajal on nad siin. Vot. Ja nii moodus teine paev Uus-Meremaal. ( Unustasin mainida, et inimesed raagivad siin hoopis teistsugust inglise keelt, nii et ma olen vahel sunnitud noogutama ilma midagi aru saamata. Ja nad kasutavad palju selliseid valjendeid nagu heaps ja wi one jms)
Tana, ehk siis neljapaeval, lahen ma Shane'ga tulistamist harjutama ja hiljem Dina vanematele kulla.
BTW! Mul on siin tosine Wooden PC, seega kulastan ma interneti vaga harva. Kuid ma proovin siiski blogi vahemalt korra nadalas uuendada. Ja kui fuusika opetaja juhuslikult seda blogi loeb, siis teadku, et siin opetatakse fuusika tunnis ka vahelduv voolu, mida meil eestis gumnaasiumi oppekavas pole. Ja see on siis momendil koik. VOT!

Tuesday, January 19, 2010

Viimane nädal Eestis

Juba ongi käes viimane nädal Eestis enne lendu Uus-Meremaale. Alles see oli, kui ma käisin valimispäeval, pärast mida sai ikka omajagu närveeritud. Kuid ma usun, et see oli seda väärt. Üsna pea sain kätte teate, et valimispäev oli edukalt läbitud. Mäletan siiani seda rõõmu ja ehk ka mõningat kergendust, mida ma tundsin. Edasi läksid asjad linnulennul. Lepingu sõlmimine, sponsorkoolitus, ELO ja siis nüüd viimased päevad Eestis.
Viimastel päevadel on enesetunne super olnud. Kuigi vaikselt hakkab koitma, et oot, kas ma lähengi nüüd aastaks ära? See küsimus on tekitanud ka väikese ärevuse või nö. närvikõdi. Aga ega siis väike ärevus halba tee.
Ma usun, et ma ei postita blogisse enne, kui olen juba Uus-Meremaal. Ja iseasi, kuidas mul internetiga seal lood on. Aga ma loodan et kõik läheb hästi.

Ja see on momendil kõik. Vot!