Elu Uus-Meremaal

Juba ongi kaes puhapaev. Alles see oli, kui astusin lennukist maha. Igal juhul, neljapaeval kaisime host-isaga lasketiirus. Tosiselt hea tunne oli. Hiljem saime ka tukk aega naerda kuna ma olin justkui kalasnikoviga tulistanud, sest esimese kolme minutiga kasutasin ara 50 padrunit. Sain lendamise tudimuse valja elatud ning edasi laks asi juba rahulikult. Mida aeglasemalt lasin, seda tapsem olin. Ohtu lopuks maandusid pooled kuulid marklaua keskele. Koju joudes ootas mind ja Shane lasanje ning hiljem ka kiivi jaatis sokolaadiga, mis polnud sugugi kehvem kui eesti jaatised.

Reede moodus usna rahulikult. Hommikul tutvusime esimeste naabritega. Nimed on mul kahjuks juba meelest lainud kuna uut informatsiooni on vast isegi liialt palju kuid tean et neil on kaks last, uks uhe aastane ja teine kolmene. Kolme aastane on poiss, toeline jalka kunn. Mangisime temaga ligi pool tundi ja hiljem Shane mainis, et mina ja vaike poiss oleme nuud elulopuni sobrad. Temaga pidigi nii olema, et veeretad palli ja sobrad elulopuni. Ja tosi see ongi, sest nuud on ta mul igapaev uksetaga kainud pall kaes.
Louna paiku kaisin maailma avastamas. Kool oli tana sama uhke kui paar paeva tagasi. Koolist koigest paari minuti kaugusel asus suur pood. Ostsin kohe mitu jaatist ja asusin kodu poole teele. Koju joudnud, olid jaatised ajalugu. Peaaegu nagu eesti jaatis, kui, siis ainult veidi kehvem. Ohtul vaatasime perega koos American Dadi ja Family Guy's. Ja nii mooduski reede.
Lauppaeval korjati mind juba vara auto peale, IGO( ehk siis organisatsioon kuhu mind YFU'st saadeti) orientatsioonile( mis ei ole kuidagi seotud soolise orientatsiooniga ega selle muutmisega). Peale minu tuli Christchurchi veel 8 opilast, kes IGO juures. 7 sakslast ja uks neiu boliiviast. Nii et ma sain tublisti oma saksa keelt harjutada. Orientatsiooni esimene osa moodus linnulennul ning edasi laksime autodega randa. Samna randa. Lihtsalt fantastiline vaade. 26 kraadi, paike paistab, suured lained ja silmipimestavad maed umberringi. Ja mis pohiline, super jaatis. Neid soin ma vahemalt 3, mille peale uks IGO tootajatest mainis, et eelmine eesti poiss, kes jaatist armastas, vottis 11 kilo juurde. Vaikese hirmu tottu jai neljas jaatis ostmata, vahemalt rannas. Hiljem liikusime uhe IGO tootaja koju, mis asus mere aares kalju aarel (Kui kunagi parema arvuti taha satun, uritan pilte kah siia panna). Seal kohtusime opilastega, kes pool aastat tagasi Uus-Meremaale tulnud. Nemad jagasid meile vajalikke juhtnoore jms. Hiljem, kodu poole soites, sain teada, et uks sakslastest elab minust 1 km kaugusel ja hakkab samas koolis kaima. Vagev.
Ja nuud ongi kaes puhapaev. Homme tuleb koolis kaia, valida ained jms. Vot.