Tervitusi koikidele blogi lugejatele seal kaugel Euroopas! Loodan, et ilm Eestis on eesoleval suvel sama ilus, kui hetkel siin, sest tana naitas kraadiklaas jarjekordselt ule 25 kraadi nagu ka eile ja veel mitmelgi paeval moodunud kahe nadala jooksul. Ja tegu on siis nende sugisega. Kah sugis utlen ma selle kohta. Aga eks sellega harjub ara. Vot nii.
Igaljuhul, minu elu edeneb sama hasti kui moodunud kuudel. Enesetunne on super, ilm on ilus ja koolis laheb hasti. Kuna viimasest blogi postitusest on moodunud usnagi kaua, ei maleta ma koiki markimisvaarseid sundmusi, kuid meenub siiski midagi millest raakida.
Viimastel nadalavahetustel oleme kulastanud host-isa Shane venda Jasonit, kes elab Christchurchist moned kilomeetrid valjaspool uhes vaikesevoitu, kuid see-eest koduses farmis. Tema pollult leidsin nii monegi tuttava objekti nagu naiteks maasikad ja rabarbarid. Kuid lisaks neile leidus seal ka veidike vooramaid vilju nagu mais ja moned taimed mille sarnaseid minu silmad pole enne veel nainud.
Jasoni farmi alal asetseb ka tennisevaljak, kus on moodunud usnagi mitmed tunnid palli tagudes, mis tuleb muidugi mulle kasuks arvestades seda, et jaatiseid kulub mul paevas vahemalt uks. Lisaks tennisele, Jasoni soogitegemisele (teadupoolest tootab ta kokkana) ja maasikatele on nende farmis uks kihvt vaikemees nimega Riley, kel vanust kaks aastat. Kusjuures, vaikeste laste inglise keel sarnaneb usnagi eesti pudikeelega. Igaljuhul, Riley kutsub mind nimega my hannes, sest johannes on tema jaoks liiga keerukas sona. Nii palju siis sellest.
Moodunud laupaeval kaisime vaatamas romuralli ja ringraja soidu segu, kus autod veeresid ule katuse, suttisid polema jms. Iga kord, kui juhtus moni avarii, hakkas publik meeletult plaksutama ja vilistama. Huvitav spordiala ja momendil on mul tunne, et see oli uks mitmetest kulastuskaikudest tollele rajale.
Ulemoodunud laupaev moodus piljardit mangides, karaoket lauldes ja torti suues, sest oli uhe mu jaapanlasest sobra, Shuto, sunnipaev.
Kuna homme on koolipaev ja kell on juba usnagi palju, hakkan ma oma jarjekordset postitust vaikselt lopetama. Kuid enne veel raagin veidike ka oma muusika elust. Jargnevate paevade jooksul peaksin katte saama baritonsaksofoni, millega asun aktiivselt mangima linnaosa big bandis, mis oma tasemelt pole sugugi kehva.
Samal ajal on Jazz Band lainud iga prooviga aina paremaks ja paremaks. Uks jam teise jarel. On huvitav naha, et mustad muusikud on kordades dissipliinivaesamad, kui eesti muusikud ja seega on proovid vagagi kararikkad, kuid see-eest humoorikad. Kuid kui kord instrumendid katte voetakse, muutub neid umbritsev atmosfaar. Iga loo jooksul on nad hingega asja kallal.
Ja combo edeneb suureparaselt. Nimelt on meil tulemas nii monedki kontsertid jargnevatel kuudel.
Momendil remonditakse ka kooli lindistustuudiot, kuid jargnevate nadalate jooksul peaks koik valmis saama, mis omakorda tahendab, et usnagi varsti voib internetist leida nii monegi lindistuse, kus ka minu kasi on mangus.
Kuid kahjuks pean ma nuud lopetama.
Olge siis tublid ja koike head teile!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment