Ja ongi kaes esimene koolivahaeg

Tervitusi koigile blogilugejatele. Loodan, et ilm sealmail on paikesepaisteline ja soe nagu siingi tana. On moodunud usnagi tukk aega mu viimasest blogipostitusest ja seega on toenaoline, et mul on ununenud nii monigi huvitav asi. Aga see selleks.
Viimased kolm paeva pole ma marganud uhtegi pilve, seal uleval on vaid see piltselge helesinine taevas ja soe paike. Ometi on tunda, et sugis on kaes ja aeg liigub talve poole, sest hommikud on vahetevahel usnagi jahedad ja eelnevate nadalate jooksul on olnud mitmeidki sombuseid ja vihmaseid ilmu. See-eest on meri veel soe, nii et randa kulastan ma mil vahegi voimalik. Lahipaevil peaks ka surfamise kasile votma, kui vahegi paikest ja viitsimist on, sest ega see surfamine nii lihtne midagi pole.
Aga jah, kaes on koolivaheaeg ja kurb on todeda, et koolivaheajal pole ei jazz bandi proove ega jalka trenni ... aga see ei tahenda, et mu muusikaelu igav oleks. Christchurchis on nimelt aset leidmas jazz festival ja eile kaisin kuulamas Brian Auger'si Oblivion Expressi. Too nimi oli mulle taiesti tundmatu ja seega ei osanud ma midagi oodata, aga onneks sain positiivse ullatuse osaliseks. Tegu oli bandiga, mis mangis usnagi aarmusliku voi no modern jazzi, aga see-eest tegid nad seda vagagi varvikalt ja hasti. Tulemuseks oli see, et ma ostsin nende CD ja sain sellele Brian Augersi autogrammi. Ja on voimalik, et lahipaevil lahen veel kedagi kuulama, kui ainult pileteid jagub.
Igaljuhul, minust on vaikselt arenemas kokk. Tosi puha, sest mu host-ema on austraalias puhkusel ja seega valmistan koik soogid mina. Alles eile tegin hakkliha kastet ja peaks mainima, et polnud vaga vigugi, arvestades et mina valmistasin selle. Ja moni aeg tagasi kupsetasin kooki. Tosi kull, sooda nappuse tottu ei kerkinud kook piisavalt ja seega ebaonnestus, aga maitsel polnud vaga vigugi.
Moodunud lauppaeva veetsime host-isa Shane ja host-emaga Shane venna juures, kus tehti suur lokke ja nauditi ohtut. Sain usnagi suure ullatuse osaliseks, kui maitsesin tuhas kupsetatud maisi. Ja kartulid tuhas on muidugi sama head kui Eestis. Lisaks noile kupsetasime vahukomme lokke kohal. Fantastiliselt maitsev, soovitan soojalt.
Puhapaev see-eest moodus aga klassikalist romurallit vaadates. Veelgi rohkem mura ja plahvatusi, kui eelneval korral. Vahemalt kolm autot suttisid polema, mitmed kaisid ule katuse ja peaaegu koik olid ralli lopuks soidukolbmatud.
See on siis momendil koik, mida ma meenutada suudan. Kuid et postitus vahegi pikem oleks, raagin veidi christchurchi kodanikest.
Nagu eelnevaltki mainitud, on tegu aarmiselt sobralike ja avatud inimestega. Naiteks bussis istudes on usnagi tavaline, et vohivooras kes sinu korvale istub, hakkab sinuga vestlema. Voi siis kontsertil vaheajal asusid taiesti puhtjuhuslikult minuga vestlema naised, keda ma pole kunagi enne nainud. Ei tasu mainimatta jatta ka kultuuride mitmekesisust: asiaadid, eurooplased, mustad, maoorid, saamoalased, filipiinlased ja koiksugused vaikse ookeanite saareelanikud. Tanavatel kohtab ka usna palju sakslasi, nii turiste kui ka neid kes siia elama asunud. Kuid peaaegu koigil uus-meremaalastel, voi kiividel, nii nagu nad ennast ise kutsuvad, on ka uks suur miinus. Tapsuse puudumine ja laiskus. Nagu nad ise utlevad, riik kus kellelgi pole kunagi kiire. Noustun sellega taiesti. Naiteks eilse kontserdi alguskellaajal oli saal pooltuhi, kuid jargneva viieteist minutiga olid koik kohad taidetud ja kontsert sai alata. Ja kooli jaavad opilased pidevalt hiljaks. Igaljuhul, loodan et see komme mulle kulge ei hakka.

Koike paremat ja jargmise korrani!