Ei mingi maavarin nuud Eesti mehest kull jagu saa!

Tervitusi lugupeetud lugejaskonnale ja muidumeestele. Oleks vast tarvis mainida, et Christchurchi tabas 7.1 magnituudiga maavarin. Ometi olen siin ja uuendan oma blogi, mis on vast hea uudis. Kuid seekordset blogipostitust alustan siiski tukk maad positiivsema noodiga.
Nimelt on mind, Johannes Karpenderi, valitud saksofoni mangima Christhchurch Youth Jazz Orchestra'sse, mis on siis linna noorte tahtede big band, kuhu saavad ainult parimad. Suure ullatusena olen ka mina nende seas. Big bandi hakkavad juhendama Uus-Meremaal tunnustatud jazz muusikud ja oktoobris toimuva lounasaare jazz festivali eel saame tunde USA'st Uus-Meremaale tulevate tuntud jazz muusikute kaest. Muusikast veel nii palju, et lugude lindistamine lukkus maavarina tottu veidi edasi.

Moned nadalad tagasi asusin magesid vallutama. Nimelt kaisin rohkem kui 1600 meetri korgusel suusatamas. Vaimustav kogemus. Parast tunni ajalist oppetundi lasti mind jarsematest nolvadest alla suusatama. Adrenaliini tase laes ja laskusingi alla radadest, mis ei ole sugugi laugemad kui laskumised, mida voib naha telekast slaalomite ajal. Otsustasin ka kungastest ule huppata ja tulemuseks olid nii 5 kui ka 10 meetrised hupped. Kusjuures, koige pikema lennu ajal vedas suusk alt ja kukkus maha ohus. Seega tuli maanduda uhel jalal. Ilmselge ime labi jain pooleldi kukakil asendis pusti pusima, kuid oh seda imestust kui nagin enda ees kuristikku. Teadagi, et uhe suusaga hoo mahasaamine on omaette kunst, seega kukutasin ennast umber ja jain moned meetrid enne aart pidama. Kerge ohe ja naasesin laskuma. Ja nii moodus minu esimene suusakogemus Uus-Meremaal.

Ja nuud siis viimaste paevade tippsundmuse juurde. Nimelt laupaeva varahommikul kell 4.35 tabas Christchurchi 7.1 magnituudine maavarin. Olin just Reedel ohtul oma sopra kulastanud ja otsustanud seal oobida. Seega magasin tema majas, teisel korrusel. Uni oli nagu ikka, sugav ja rahulik. Seda kull ainult momendini, mil kuulsin tundmatut murinat ja larmi. Hetk hiljem tegi minu voodi ligi poolemeetrise huppe vastu seina ja maja hakkas meeletult liikuma. Voodijalad ragisesid, asjad kolisesid ja kilisesid. Esimene mote oli, et vast Venemaa pommitab. Kuid mone sekundi moodudes joudis kohale, et tegu on maavarinaga. Ja sugugi mitte vaikese maavarinaga. Ligi 30 sekundit liikus nii minu voodi kui ka maja kordagi seiskumata. Jargnes vaikus. Minu sobra vend oli ukseavasse jooksnud ja kutsus mindki sinna. Minu sober aga poonas rahus edasi nagu poleks miskit juhtunud. Laks vaid minut mooda kuni maja hakkas liikuma, just nagu ennemgi, voi veidike rahulikumalt. Ja siis jalle ja jalle kuni lopuks varinad harvenesid. Otsustasime majas ringi vaadata ja ime labi ei olnud palju asju umber kukkunud. Istusime raadio taha ja otsisime raadiojaami, kuid enamust neist ei toodanud ja need mis tootasid mangisid vaid muusikat. Moodus pool tundi ja esimene raadiojaam oli uudiseid jagama hakanud. Oeldi, et linnast 30 km kaugusel oli aset leidnud maavarin magnituudiga 7.1 mida oli tuntud nii lounasaare lounaotsas kui pohjasaare alumises osas. Tol momendil ei olnud kellelgi aimu, kas ja kui suur oli kahju. Iga mooduva minutiga tuli uusi uudiseid, et enamus linnast on veeta ja elektrita ja kesklinnas on mitmeid maju kokku kukkunud. Olin ilmselgelt mures oma host-kodu parast, eriti seetottu et host-vanemad olid ara matkamas ja maja oli tuhi. Paevavalguse saabudes otsustasin kodupoole kondima hakata. Vaade umberringi oli jahmatav. Teedes poole meetrised augud ja praod. Majadel korstnad kuljest kukkunud ja igalpool miskit savi, vedela tsemendi voi muda sarnast. Siin-seal olid majade katused alt vedanud ja sisse kukkunud ja monel pool ka aknad purunenud. Koju joudes tabas mind aga suur kergendustunne, kui nagin, et maja oli veel alles. Moned praod laes, hunnik umberkukkunud asju ja uksikud katusekivid murul. Aga vorreldes paljude teistega on meie maja usna heas seisus. Ja alles moni minut parast koju joudmist tabas jarjekordne jareltouge. Tunne nagu oleks keegi rongiga sinu majja soitnud. Elektri, telefoni ja vee puudumise tottu naasesin sobra poole, kus imekombel elekter alles oli. Ulejaanud laupaev moodus enamjaolt teleka taga uudiseid vaadates jareltougete saatel voi siis vaikselt tanavatel kahju uudistades. Ohtul voodisse minnes aga ei saanud loota heale unele, sest jareltoukeid tuli loputult. Omamoodi lobus ja huvitav kogemus aga kahtluseta vasitav.
Nuudseks on jareltoukeid toimunud ule saja. Vesi on 80% majadest taastatud, kuid see on joogikolbmatu. Joogivesi ja kanalisatsiooni vesi on segunenud ja selle joomise tulemusena on paarkummend inimest haiglasse sattunud. Siin seal tanavatel voib ka vee lekkeid naha. Elekter on taastatud pea koigil, valja arvatud kesklinnal ja muidugi rajoonides, kus majadest ei ole enam suurt midagi alles. Kesklinn on suletud kuna paljud majad on ohtlikus olukorras ja voivad iga hetk kokku kukkuda. Sadu maju on taiesti elamiskolbmatud, enamus busse ei toota ja mis pohiline, kooli pole kuni esmaspaevani. Ehk siis omamoodi sundpuhkus. Ilmataat on aga sobralik olnud ja viimastel paevadel on oues temperatuur pidevalt kahekumne kraadi ligi olnud. Valja arvatud eile, kui meid tabasid tormituuled (puhanguti 40m/s), mis omakorda kahjustas maju, ja veel ka orn vihm.

Aga mis pohiline, olen elus ja terve ja uue kogemuse vorra rikkam. Olge siis ikka tublid edasi!